Mitmed ained, eriti massiliselt alkohol ja mõnedes maades oopium, kujunesid inimestele laialdaselt tuntuks, suhteliselt kergesti kättesaadavaks ja lihtsalt manustavaks vahendiks, millega saab esile kutsuda uimastusega seotud mõnu ja heaolutunde. Niisuguseid aineid hakati nimetama uimastus- ehk mõnuaineteks. Nende kasutaime vähenes meditsiinilisel otstarbel ja üha enam hakkas domineerima tarvitamine heaolutunde saavutamiseks. Uimastusainete kuritarvitamise levikuga teravnesid ka nende negatiivsed küljed. Päevakorda kerkisid tervisehäired, teisalt aga sotsiaalsed (perekonda, kogukond ja kogu ühiskonda haaravad) probleemid. Nende asjaolude tõttu hakati tegema katseid tõkestada või kaotada uimastusainete kuritarvitamine (Põder 1998, lk 4). 1. sajandiks oli selge: mõnuained põhjustavad haiguslikku sõltuvust. Tõusis vaidlus- kas uimastit
Järjest enam vähenes nende ainete kasutamine meditsiinilistel eesmärkidel ja üha enam hakkas domineerima nende tarvitamine mõnu saavutamiseks. Uimastite kuritarvitamise levikuga teravdusid ka nende negatiivsed küljed. Kõigepealt kerkisid päevakorda uimastitest tingitud tervisehäired, teisalt aga sotsiaalsed (perekonda, kogukonda ja kogu ühiskonda haaravad) komplikatsioonid. Nende asjaolude tõttu hakati juba üsna ammu tegema katseid riigivõimu vahenditega tõkestada või kaotada uimastusainete kuritarvitamine. Kuivõrd enamik mõnuaineid on oma iseloomult narkoosi esilekutsuvad, hakati neid meditsiinis nimetama narkootilisteks aineteks. Isikud, kellel kujunes haiguslik tung mõne niisuguse aine reeglipäraseks kasutamiseks, hakati nimetama narkomaanideks. Narkoloogia on psühhiaatriaerialasse kuuluv arstiteaduse haru, mis käsitleb alkoholismi, narkomaania, toksikomaania ja psühhotoksiliste ainete kuritarvitamise etioloogiat, patogeneesi, profülaktikat, ravi, rehabilitatsiooni,
Mulle kui vanale Indo-Hiinas viibijale paistab imelikuna ja arusaamatuna see mis juhtus hilisemas Vietnamis ameerika Gl-dega, kelledest paljud hakkasid tarvitama uimastusaineid. Prantsuse ,,okupatsiooni" ajal oli Indo-Hiinas oopium nö. vabamüügil. Oopiumi suitsetamise salongi võis minna kes tahtis. Ma käisin sääl vaatamas neid pärismaalastest elavaid laipu kes õlevaipadel lamades oopiumi suitsetasid. Imelikul kombel ei langenud prantsuse sõdurid oopiumi ega ka teiste uimastusainete võlu alla. See nuhtlus oli tookordses prantsuse sõjaväes tundmatu. Prantslastest veteranid said Indo-Hiinast ,,mälestuseks" ainult malaariat või kroonilist düsenteeriat! Sellise ,.mälestuse" sain minagi, mis mulle maksis mitmekordset haiglas viibimist malaariaga. Vaatamata energilisele ravile sain sellest haigusest lahti alles 1957. aastal, st. kümme aastat hiljem. Leegionär ,,Aks" kirjutab: PRANTSUSE VÕÕRLEEGIONIS (6) 1947.a
annaabi.ee 
