Uimastite tarvitamisega seotud probleeme võib ette tulla ükskõik missuguses tööstusharus või elukutse puhul. Ennekõike on need seotud ettevõtte töökultuuri ja valitseva tolerantsiga uimastite (ka alkoholi) suhtes, samuti töökoha isoleerituse ning alkoholi kättesaadavusega. Ettevõtte töökultuur võib uimastite tarvitamist soodustada ja toetada või siis vastupidi, seda rangelt piirata. Osalt sõltub töökoha uimastipoliitika ka töötajate soost. Kollektiivides, kus enamus töötajaid on mehed, tarvitavad uuringute kohaselt rohkem uimasteid ka neis töötavad naised, võrreldes nende asutuste töötajatega (nii naiste kui meestega), kus ülekaalus on õrnema soo esindajad. Ka uimastitest tingitud probleeme tuleb neis vähem ette kui kollektiivides, kus enamus töötajatest on mehed. Töökoha isoleeritus. Töö, mis on tüütu ja igav, stressirohke ja/või teistest kolleegidest eraldatud,
järgneva: narkootiline aine on mis tahes looduslik või sünteetiline aine, mis on kantud sama akti I ja II nimekirja.2 Seega jäetakse definitsioon lahtiseks, andes võimaluse vajadusel lisada nimekirja uusi, siiani tundmatuid narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Vastava ÜRO narkootiliste ainete ühtse konventsiooni ratifitseeris Riigikogu 1996. aastal, samal aastal ratifitseeriti ka 1971. aasta psühhotroopsete ainete konventsioon.3 Riiklik uimastipoliitika hakkas kujunema 1997. aastal, mil valitsus võttis vastu kaks olulist dokumenti, eesmärgina panna paika uimastipoliitika juriidiline, institutsiooniline ja poliitiline raamistik Narkomaania ennetamine ning narkokuritegevuse tõkestamise poliitika (uimastipoliitika) põhimõtted aastatel 1997-2007, ning Alkoholismi ja narkomaania ennetamise programm aastateks 1997-2007.4 Nendes kahes dokumentidest avaldus riigi karm
negatiivne eeskuju (ennekõike noorte seas autoriteeti omavate meediakangelaste edastatud sõnum narkootikumide tarvitamise normaalsusest ja headusest); · Kontrolli puudumine narkootikumide ja nende tarbimise kohta edastatava informatsiooni üle; 5 · Vastutegevuse koordineerimatus. INSTITUTSIONAALNE JA JURIIDILINE RAAMISTIK Eesti uimastipoliitika hakkas kujunema 1997. aastal, mil Vabariigi Valitsus kiitis heaks kaks olulist dokumenti, mis panid paika uimastitega võitlemise poliitilise, juriidilise ja institutsionaalse raamistiku - Narkomaania ennetamise ning narkokuritegevuse tõkestamise poliitika (uimastipoliitika) põhimõtted aastateks 1997-2007 ning Alkoholismi ja narkomaania ennetamise programm aastateks 1997-2007. Juriidiline raamistik Eesti on ühinenud ÜRO 1961. aasta Narkootiliste ainete ühtse konventsiooniga ning
jäänud noorte ning nende abistamise suhtes, narkomaania ja HIV-nakkuse teema tagaplaanile jäämine ühiskonnaelu ja päevapoliitika teiste probleemide kõrval, olukorda mõjutada saavate inimeste (õpetajate, ametnikud) vähene kompetentsus antud probleemi käsitlemisel, haridussüsteemi orienteeritus stabiilsete isikuomaduste ja keskendumisvõimega õpilastele.Kõiki nende põhjuseid tuleb arvestada mitte ainult uimastiennetustöö planeerimisel, vaid ka riikliku uimastipoliitika kujundamisel ja elluviimisel. Ennetamine Narkootikumide tarvitamisest tingitud kahjud nõuavad ühiskonnalt suuri materiaalseid kui ka mittemateriaalseid ressursse. Seega on efektiivne uimastiennetus väga oluline. Esmane ennetustegevus kuulub Sotsiaalministeeriumi hallatava riikliku narkomaania ennetamise strateegia alla. Riiklikul tasandil on esmase ennetuse peamine elluviija Tervise Arengu Instituut ning Haridus- ja Teadusministeerium. Narkomaaniaravi pakkumine Eestis on
tarbimist see ära. Noorus ongi aeg kus proovitakse erinevaid asju. Väljakujunemata noori on kergem mõjutada. Nad ei pea oluliseks kas see on keelatud või mitte. Selles saavad nad alles hiljem aru. Sõprade seltskonnas hakatakse tarbima ühiselt nii tubaka tooteid, narkootikume kui ka alkoholi. See võibki olla just elus uute kogemuste tarbeks mõeldud. Meie riigis valmistab sotsiaalministeerium ette narkomaani ennetamiseks nähtud strateegia. Selle eesmärgiks on kujundada ühtne uimastipoliitika, mille tulemuseks peaks olema narkootikumide tarbimise vähenemine ja pakkumine meie ühiskonnale. Ka tahetakse luua uimastisõltlaste ravisüsteem. Miks hakatakse tarbima narkootilisi aineid? UUDISHIMU Narkootiliste ainete tarbimine algab peaaegu, et alati uudishimust, teada saada mida üks või teine aine
2)Manustamisviisiga seotud: suitsetamisest astma, süstimisest(abstsessid, tselluliit) 3)Süstalde ja nõelte edasiandmisest viirushepatiit, HIV 4)Üldised- aneemia, vaegtoitumus, kaaries *Heroiinisõltlaste suremus vs suremus üldpopulatsioonis 12:1 *Süstivate narkomaanide suremus vs mittesüstivate narkomaanide suremus 22:1 Sotsiaalsed probleemid: suheteprobleemid, raskused tööl, kuritegevus, õnnetused. Kompleksne uimastipoliitika: uimastite leviku range kontroll, nõudluse vähendamine, uimastite tarvitamisest tekkiva kahju vähedamine, adekvaatsed ravimeetmed Narkomaania ravi: narkomaaniat ravitakse isiku vaba tahte alusel psühhiaatrilise abi seaduses ettenähtud korras. *Uimastisõltuvatel haigetel on teiste patsientidega samasugused õigused tervishoiuteenustele. *Kõik arstid on kohustatud tagama neile abi nii üldiste kui uimastitest tingitud tervisehäirete
proovimine varases eas - Lähikeskkonnas: peres kasutatakse või suhtutakse uimastitesse heatahtlikult, halvad peresuhted, sõpru pole, halb tutvusringkond - Kultuuris ja ühiskonnas: seadused mis soodustavad tarvitamist, ühiselunormid mis soodustavad, kergesti kättesaadavus, majanduslikud raskused IDU (injectable drug user) – süstiv narkomaan. Kahju vähendamine: (metadoon)asendusravi, süstlavahetusprogrammid. Šveitsi uimastipoliitika 4 elementi. Kahju vähendamist otsest ei ole. Kõige lähemal hõbekuulile oleks vaktsiin – antikehadele seondunud uimasti ei pääse ajju. - Šveisis seaduste rakendamine – sõltuvust tekitavate ainete range regulatsioon või keelustamine, seadused rahapesu ja org kuritegevuse vastu - Noorte veenmine mitte uimasteid tarvitama - Kahju vähendamine – meetmete rakendamine narkarite tervise kaitseks sõltuvusperioodil
kodukahjustus-lapsepölvest saanud tunda halva kohtlemine Kooli tasandil: halb mikrokliima koolis madalad akadeemilised saavutused ja/vöi öperaskuste olemasolu kooli üritustle mitte osalemine nörk tervisekasvatuse alane tegevus koolis vanemate nörk seotus kooliga Sõprade tasandil: söbrade puudumine, törjus eakaaslaste poolt suhtlemine söbradega, kes tarvitavad uimastid Ühiskonna tasandil: liberaalne uimastipoliitika-uimasti kerge kättesaadavus väärtushinnangute ähmasus ühiskonnas indiviidualistlik kultuur uimastitarbimist soodustavad kultuurinormid meedia möjutused, eriti noorte idoolite poolt edastav sönum uimastitarvitamisest kui norm käitumine vabaajaveetmine vöimaluste piiratus uimasti kohta adekvaatse informatsiooni kättesaamatus sotsiaalne ebavördsus-körge vaesus ja töötuse tase
Looduslike ainete (uimastite) kasutamine kui sotsiaalse suhtlemise traditsiooniline osa. Uimastite kasutamist kontrollisid religioossed rituaalid ja elamistavad. Sotsiaalselt kontrollitud uimasti kasutamine oli kultuuri lahutamatu osa. Vein- Vahemere ääres, kus viinamari kasvas Mõdu - piirkondades, kus olid mesilased (3 kuud kääritamist- õlle eelkäija) Õlu- Odraviljast Uimastitarmimise ja uimastipoliitika ajalugu eestis Muinasajast kuni 19. sajandini - hüpoteetiliselt kasutati samanistliku kultuuri sugemetenaatropiini sisaldavaid taimi (kärbseseened, karumustikas) transsi langemiseks 19. sajand kuni Eesti Vabariigi sünnini ning 20-ndad aastad - Põlva, Võru ja Petserimaal unikaalne piirkond kus kasutusel joobe tekitajana lisaks alkoholile ka eeter - saksa soost inimeste ja med.töötajate hulgas kasutusel oopium, kokaiin, uinutid (barbituraadid) Eesti NSV 1940-1991
annaabi.ee 
