Intensiivne pinnavee sissevool tekib lume sulamise ja valingvihmade järel. Pinnavee sissevoolukohtadesse tekivad nõlvadesse uhte- ehk erosioonirennid. See deformatsioon esineb sagedamini kergetes, hästi uhtumisele alluvates mineraalpinnastes. Uhtumine kraavi põhjas tekib siis, kui voolu kiirus (või põhja lang) ületab selle maksimaalset lubatavat suurust. Uhtumisoht on kõige suurem kevadise suurvee ajal. Sageli kaasneb kraavi põhja ja nõlvajalami uhtumisega nõlva ülemise osa varisemine. Uhtumise ärahoidmiseks tuleb voolusäng kindlustada või võimaluse korral vähendada kraavi langu. Selleks tuleb osa kraavilõike rajada väikese, osa suurema languga. Viimased tuleb kindlustada vastavalt seal kujunevale voolu kiirusele. Voolamine nõlva pinnal. see tekib kevaditi siis, kui nõlva pindmine kiht on küllastunud veega ning temperatuur kõigub pluss- ja miinuskraadide vahel. Sagedamini deformeeruvad vastu lõunapäikest olevad nõlvad
Veehaare peab olema projeteeritud nii, et see: tagaks vee kaitse reostamise ja liigvähenemise eest, tagaks veevärgi arvutusliku toodandu kogu selle kasutamisaja jooksul, kaitseks veevärgi prahi, jää, lobjaka, kalade, veetaimestiku, põhjamuda, õli ja naftaproduktide eest, oleks piiratud sanitaarkaitsealaga. Veevõtmisel veekogust v põhjaveekihist tuleb pidada veearvestust. Veehaarde asukoha valikul tuleb arvestada veekogu põhja ja kallaste võimaliku uhtumisega. Veehaaret ei soovitata rajada veekogu kalade kudemise piirkonda, veetaimestiku jäänuste, planktoni, jää, lobjaka ja ujuvprahi kuhjumiskohtadesse, samuti kärestikulisse jõkke, kus esineb põhjajää tekkimise oht. Veehaarde asukoht veekogul peab välistama veekogu põhja mudastumise veehaarde juures.
annaabi.ee 
