Vägi eestlaste muistses maailmapildis
Vee vägi
Meie kodumaa rohkearvulised jõed ja järved ning meri on moodustanud eesti rahva elus,
rahvakultuuris ja rahvausundis sama tähtsa ökoloogilise tagapõhja kui mets.
Veel on rahvausus olnud alati ja kõikjal puhastav ja pühitsev mõju, teiselt poolt ka võõras
ja vaenulik vägi, mis inimestele haigusi võis tuua.
Veest ja pühadest veekogudest on vanarahvas aga ka parandust mitmesuguste hädade ja
haiguste vastu otsinud: näiteks tervise-, elu-, silma-, ilma-, uduallikatest.
Inimesed uskusid allikate ravivasse toimesse ning haiguste korral koguneti allikate juurde
ning ohverdati seal elavatele haldjatele ning vaimudele. Ravida võis ka veega haige
kehaosa piserdamine.
Allikate abiga oli võimalik kutsuda esile vihma, või kui vihma oli liiga palju, siis vihma
järelejäämist.
Nagu igal paigal looduses on oma üleloomulik vägi ja seda väge ühel või teisel kujul
kehastav üleloomulik olevus, vaim ehk haldjas, nii on ka veekogudele allikatele,
annaabi.ee 
