Ta on võrreldes teiste röövlindudega väiksem, kuid laululindudest mõnevõrra suurem. Tuuletallajatel on pikad tiivad ja iseäralikult pikk saba. Paljudele inimestele Euroopas on tuuletallaja ainus tõeliselt tuttav röövlind. Tuuletallaja on haudelind kelle arvukus on viimase viiekümne aasta jooksul oluliselt vähenenud. Tuuletallaja omadused Tuuletallaja välimus on suhteliselt silmatorkav ja teda on lihtne ära tunda. Tuuletallajal on tellispunanae või punakaspruun selg ja pruunid hoosuled. Tuuletallaja isaslinnu ja emaslinnu sulestikus on mõningaid erinevusi, kuid üldiselt on nad üsna sarnased. Isaslinnul on hallikassinine pea vaevaltmärgatava kitsa haberibaga ja hall musta otsaga saba. Emas- ja noorlindude selg on punakaspruun tumedate laikudega ja saba samuti pruun ning kaetud tihedate põikitriipudega. Kõht on neil kollakasvalge tumeda pikimustriga. Tuuletallaja jalad
Pesitseb nii õõnsustes kui ka väikestes risupesades (vares, harakas). Kurna suurus kõigub 3-13 munani. Haudevältus ligikaudu 30 päeva, peale kolmenädalast pesaelu lahkuvad pojad täielikku lennuvõimet saavutamata pesast. Umbes viis nädalat veedavad noorlinnud veel pesa läheduses ja manguvad vahetpidamata vanalindudelt toitu. Vöötkaku iseloomulik käitumine saagijahil on rappelend. Raplemine on veidi pehmem ja ,,õhulisem" kui tuuletallajal. Aktiivne päeval ja videvikus. Põhiosa toidust moodustavad uruhiired. Vöötkaku arvukus ning pesitsusedukus sõltuvad nende olemasolust ja arvukusest. Räppetombu pikkus, laius ja kõrgus: 41×22×19 mm. Eestis on vöötkaku pesitsemine tõestatud 4 korral: 1893.a. leiti pesa koos pojaga Saaremaal, enne 1897 aastat leiti pesa Harjumaal Leholas. 20.sajandist on kaks pesaleidu: 1942.aastast Tartumaalt Ilmatsalu lähedalt (pesa 3 pojaga) ja 1974. aastast Loode-Eestist
annaabi.ee 
