Majanduslikku otstarbekust silmas pidades tuleks tuuleenergeetikat eelisarendada neis piirkondades, kus aasta keskmine tuulekiirus 10 m kõrgusel on üle 5 m/s. Suuremal osal Eesti saarte rannikualadel ületab aasta keskmine tuulekiirus 5 m/s, mõnes piirkonnas aga isegi 6 m/s. Seepärast on Eesti saared Euroopa üks tuulisemaid piirkondi, mistõttu tuuleenergia tootmine peaks olema majanduslikult kõigiti otstarbekas. Tuulejõujaamu on meil praegu võimsusega148 MW. Tuuleressurssi ja selle rakendamise tehnilisi võimalusi on Eestil vähemalt 1200 MW jaoks. Eestis on tuulerikkaid kohti palju, aga samas on ka palju looduskaitselisi ja elamualadest tulenevaid piiranguid, kuid kasutades ka merel asuvaid tuuleparke saaks katta kogu Eesti vajaduse tuuleenergiaga. Mis aga saab siis, kui tuul ei puhu ja tuulejõujaamad ei tööta? Siis aitab töökindlust tagada hüdroakumulatsioonijaam. Kui tuult on liiga palju, pumpab see vee üles, kui
kahte looduslikku tingimust: veekogu, millest saaks piisavalt jahutusvett ja tuumajäätmete ladustamiseks sobilikku geoloogiliste riketeta aluspõhja. Neid vajadusi ei ole me võimelised täitma ilma keskkonda oluliselt kahjustamata või kalleid tehnilisi lahendusi rakendamata. Pealegi on praegusaegsete tuumajaamade võimsus Eesti elektrisüsteemi tarbeks liiga suur. Nii jääbki Eestile taastuvatest energiaallikatest üks võimalus- tuuleenergia kasutuselevõtt (Lahtvee 2003). Mõnede tuuleressurssi uurijate väitel saaksime toota poole vajaminevast elektrist tuulegeneraatoritega, mõned arvavad isegi, et tuuleenergia potentsiaal Eestis ulatuks üheksa teravatt-tunnini aastas. Muidugi ei saaks me koheselt üle minna tuuleenergia kasutusele. Tuuleenergia võiks põlevkivi samm-sammult asendama hakata, aga vaid siis, kui riik ja tarbijad seda soovivad. Selleks on vaja kaotada subsiidiumid, mis toimivad energiasektori heitmetele kehtestatud madalamate taastetasudena
annaabi.ee 
