Hoiatati: ,,Lapsed, tasa tulega, soojad leivad laudil." Aganaleiba tuli pärituult süüa, vastutuult süües läksid aganad silma. Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele seni, kui terade ja aganate segu kühvliga vastu seina visates enam teradele iseloomulikku krabinat kuulda ei olnud. Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Kui kevadeti rukkiga kitsas käes oli, siis öeldi ikka, et aganik on kevadine leivakast. Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud endiselt leiba küllaldaselt ja seda püüti hoolega kokku hoida.. Leivategu ja küpsetamine Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev. Noori selle töö peale väga ei usaldatud, kardeti, et rikuvad leiva ära. Vanasti tehti leiba suures lehtpuust õõnestatud piklikus ümarapõhjalises kaanega ja otstes olevate käepidemetega leivakünas, mis asetati leivategemise ajaks raejalgadele. Saaremaal, Muhus ja Läänemaal
segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu-urbi, isegi kanarbikku. Sellist leiba kutsuti hädaleivaks (Moora, 1980). Näljaaegadel on Eestimaal taina sisse sõtkutud ka tambitud ohakaid, varsakapju, nõgeseid, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm (Moora, 1981). Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud endiselt leiba küllaldaselt ja seda püüti hoolega kokku hoida (Moora, 1980). 5 3. Leivategu Pärast töömahukat ja rasket rehepeksu oli ka teradest jahu saamine kaugematel aegadel küllaltki vaevarohke. Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvatuskivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat (Pilt, 2002). Jahu valmistati oma tarbeks hiljemalt
Värsket liha ja piima söödi- joodi väga harva. Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani. Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele seni, kui terade ja aganate segu kühvliga vastu seina visates enam teradele iseloomulikku krabinat kuulda ei olnud. Kui kevadeti rukkiga kitsas käes oli, siis öeldi ikka, et aganik on kevadine leivakast. Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud endiselt leiba küllaldaselt ja seda püüti hoolega kokku hoida. LEIVAJAHU JAHVATAMINE Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvatuskivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat. Jahu valmistati oma tarbeks hiljemalt esiaja lõpust saati kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste ülesanne. Alates hiljemalt 13. Sajandist hakati meil ehitama vesiveskeid, 14. sajandist
Odra kõrval tuli kasutusele uus teravili rukis. Samuti jõudsid Eesti alale tähtsa uuendusena veskid. Leiutati taigna kergitamine ehk hapendamine. Õpiti ehitama suuri leivaahje. Nigela viljasaagi, sõdade ning näljahädade tõttu segati rukkileiva taignasse palju aganaid. Saadud leiva kohta öeldi, et see oli nii kerge, et tuul võis ta lendu tõsta. 150 aastat tagasi Suurenenud viljasaagid võimaldasid puhta aganateta leivataigna valmistamist. Taigent hakati valmistama tuulatud viljast jahvatatud jahust. Suurtes peredes küpsetati leiba pikaks ajaks ette. Pätsid olid ümmargused ja suured, kaalusid 6 12 kg. Sügisel rehepeksu ajal, kui iga päev tuli tugevasti ahju kütta, püüti ka toidutagavarade küpsetamised ära teha. Mõnes peres küpsetati siis leiba jõuludeni ette. 100 aastat tagasi Leivapätsid muutusid väiksemaks (3 6 kg). Leivategemisel võeti senise leivaküna asemel tarvitusele leivaastja. 75 aastat tagasi
annaabi.ee 
