Lapse arengu hindamine on aastasadu olnud perede ja kogukonna iseenesestmõistetav ülesanne. Tõsi, meetodeid selleks on kasutatud erinevaid ning seetõttu meenutaski mulle etteantud essee teema kõigepealt seda vana lastelaulu, mis annab aimu pikaaegsetest traditsioonilistest mõtteviisidest lapse arengu hindamisel. Võiks ju siin kohe vastanduda, tuues esile tänapäevase lapsest lähtuva hindamisprotsessi, mis väldib sildistamist ja veelgi hullem, tutistamist, kuid siiski ei saa ma vanema generatsiooni kasvatusmeetodeid täiesti hukka mõista. Pangem tähele – lapse arengu hindamisele on siin rahvalaulus mänguliselt lähenetud, peaaegu nagu arengumäng: hindajaks on soliidne kriimusilmne kass, kes istub (saabastega kass?) kännu otsas ja teeb tublidele (katekismuse lugejatele?) isegi pehme käpaga pai! Kõigepealt vaatlen, mis võiks õigupoolest oma olemuselt olla lapse arengu hindamine. Areng
Marssimine troopföse
päikse all seljakoti ja püss>ga ning seal juures veel muusikat tehes tõi endaga kaasa tugeva
higistamise!
Esimene öö lüli mööda saata ..bivakis" niines kautsukiipuude istanduses. Öö olu pinev ja
lärmikas. Mets oli täis igasuguste lindude jja Hormade näSlitsusi ning tundmatut suminat. See
tegi vahipostid närviliseks kuna kairdeli partisane kes kuulujuttude järgi pidid endid ümbruses
varjama. Nii oli kaunis palju asjatut tutistamist kuid õnneks ei saanud
on ise koolis nii ohvri, abistaja ning vahel ka kiusaja rollis. Õpetaja kasutab laste suhtes vähem füüsilist vägivalda kui vaimset. Tavaliselt valib õpetaja ohvriks kas ühe või mõned kindlad õpilased ja kasutab emotsionaalset vägivalda. Näiteks teeb märkusi õpilase välimuse, riietuse või koduse olukorra kohta. Õpetaja kasutab laste vastu mõnitamist, hirmutamist, ähvardamist, hinnetega terroriseerimist, peale tunde jätmist ja füüsilist vägivalda (vastu näppe löömist, tutistamist jne). Hinnetega mängimine on õpetaja võimsaim relv. Enamasti on õpetaja aga abistaja, kelle juurde laps oma probleemidega pöörduda saab. Tavaliselt on vägivalla ohver kinniseks muutunud ja ei taha oma muredest rääkida, seepärast peabki õpetaja lapsi jälgima ja proovima neid aidata. On tähtis, et õpetajad: Teaksid, kes nende klassis on õnnetud või tunnevad end teistega suheldes ebamugavalt; Leiaksid aega rääkida nende õpilastega sõbralikult, hirmu põhjustamata;
annaabi.ee 
