Mis oli rüütellikkus? Termin "rüütel" tuleneb prantsusekeelsest sõnast chevalier-mees kes ratsutab hobusel. Turvistatud ratsasõdalasi hakati Prantsusmaal sedasi kutsuma 10. sajandi teisel poolel. Rüütlid said põhjaliku sõjalise väljaõppe, kallihinnalise sõjaratsu ning esmaklassilised relvad, see kõik eeldas suurt jõukust ja prestiizi. Rüütellikkus on suursugustele meestele omistatav käitumiskoodeks, mis eelkõige avaldub sügavas lugupidamises, suuremeelsuses, abivalmiduses kokkupuutel teise inimesega. Tänapäeval loetakse rüütellikuks peaasjalikult mehe austusväärne käitumine naise ees,
ja kohalike olude parem tundmine. Eestlaste relvadeks olid taprid, sõjanuiad, viske- ja torkeodad ning vibud. Hiljem, juba vabadusvõitluse käigus õpiti tundma ambu ja kiviheitemasinat. Turvised olid sissetungijatega võrreldes pea olematud: kiivri asemel nahast murumüts, rõngasrüüde asemel paksud tepitud või nahkvammused. Põhiliseks turviseks oli puust kilp. (Helme, M. 2010). Madisepäeva lahingu kaotus oli suurim, kuid väärikas. Julgust paremini relvastatud ja turvistatud vaenlase vastu astuda hindasid ka vaenlased ise. Madisepäeva lahing otsustas eesti rahva saatuse tegelikult aastasadadeks. Lembitu kui muistse vabadusvõitluse kõige silmapaistvama vanema sõjapealiku vaim on eestlasi läbi aegade innustanud ja viis 700 aastat hiljem võiduni Võnnus. (Kuum, J. 2001). Lembitu oli mees, keda tolleaegsed vallutajad kartsid ning vihkasid rohkem kui ühtki teist ülikut. Sakslased ja liivlased rõõmustasid tema surma üle, eestlaste malevale
kogemusi, mistõttu ei osanud nad ka endale korralikku sõjavarustust valmistada. Rüütlitelt küll saadi võidetud lahingutes uudset sõjavarustust, kuid sellest oli liiga vähe, et üldist massi paremini relvastada. Rüütlid olid pandud tugevatesse terasturvistesse, mida eestlaste pehmest rauast mõõgad ja kirved vahel isegi kriimustada ei suutnud. Eestlased aga harjusid võitlema ülekaaluka vastasega ning kasutasid väga kavalaid võtteid, et hästi turvistatud, kuid kohmakaid rüütleid võita. Mõned lahingud võidetigi, kuid üldine sõjaõnn oli ikkagi Ordu poolel, sest rolli hakkasid mängima muud nüansid. Eestlased väsisid sõjast, Ordu vägedele tuli aga pidevalt täiendusi, mehed vahetusid rindel, jne. Eestlastel polnud ka suurt ühisväge, nad võitlesid väiksemate malevatena, kes omavahel ei pruukinud üldse hästi läbi saada.. Kõik see viis
Jumaladki on Olymposelt alla tulnud ja võtavad võitlusest osa kes selleks, et tappa, kes selleks, et hirmu tekitada, kes aga selleks, et mõnd elu päästa või surijale viimset kosutust anda. Ka võitlejate hulgas on palju neid, kellel kas ema või isa on jumal. Sõda peetakse samaaegselt nii taevas kui ka Trooja tugevate müüride juurest otse mereni ulatuval tasandikul. Kilbid kolksuvad üksteise vastu, odad ristuvad, rauda rüütatud või nahkrihmadesse turvistatud mehed põrkuvad omavahel kokku. Õhk, mis veel hiljuti kaikus hõigetest ja solvangutest, on nüüd tulvil oigeid, võiduhüüdeid, väljakutseid ja kaebeid; segunevad surijate ja tapjate, võitjate ja kaotajate hääled. Esimesena langeb Thalysiose poeg Echepolos, noor troojalane, kellel kreeklane Antilochos piigi läbi otsmiku torkab. Pronksi kolinal langeb Echepolos lahinguväljale ning kohe puhkeb tema ümber äge kähmlus, sest
Vallutasid 9.-10 saj. Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia. Saksamaa: Saksi dünastia. Valitsesid Saksamaad (alates 962 Saksa-Rooma) 919-1024 Tugevdati kuningavõimu ja pandi alus keskaegsele Saksa-Rooma suurriigile. Heinrich I (valitses 919-936)Saksi hertsog, kes valiti Saksamaa kuningaks. Tugevdas kuningavõimu. Vallutas hevelid ja daleminsid. Nende aladel loodi Nordmark (Põhjamark, hiljem Brandenburg) ja Meissen. Rajas ida- ja lõunapiirile linnuseid kaitseks ungarlaste vastu ning moodustas turvistatud ratsaväe, võitis ungarlasi 933. Truvistatud ratsavägi-ungarlastevõit-Nordmarkiloomine Lechi lahing 955 Saksamaa väed võitsid ungarlasi. Pärast kaotust Lechi all ungarlased enam rüüsteretki ei teinud. Otto I (valitses 936-973)Võitles hertsogite suure võimu vastu toetudes kirikule, annetas kirikule maad, andis õigusi, vabastas piiskopid allumisest hertsogile (piiskopid allusid kuningale). Lõi hertsogkondade süsteemi segamini ümberjagamiste ja jaotamiste teel.
annaabi.ee 
