Valgusallikaks võib olla nii infrapunaseid kiiri, kui nähtavaid punaseid valguskiiri väljastav valgusdiood ehk LED (Light Emitting Diode). Nähtava valguse eeliseks on kindlasti tagasiside lugejaga töötajale, kes võib veenduda, et lugeja on tööreziimis. Infrapunase valgusallikaga lugejad on kanõudlikumad koodivalmistamise materjalide suhtes. Samas on aga infrapunast kiirt sobivam kasutada määrdunud (näiteks õliste) või spetsiaalse tumeda turvakihiga kaetud koodide lugemiseks. Oluliseks pliiatslugejat iseloomustavaks parameetriks on lugemisava läbimõõt. Suurema lugemisava korral ei ole lugeja niivõrd tundlik koodi kvaliteedi suhtes, kuid ta ei ole võimeline lugema tihedamat koodi. Väiksema lugemisavaga lugejad on ette nähtud lugema tihedat, hea trükikvaliteediga koodi. Lugemisava läbimõõt peab alati olema väiksem kui kitsaima koodielemendi laius ning optimaalseks peetakse 0,7..0,9X, kus X on kitsaima triibu laius ehk moodul.
Milliste koodisüs- teemide koode peab lugeja lugema? Kõik lugejad ei suuda lugeda kõiki kooditüüpe. Millise trii- pude ja vahede esitamise tihedusega on koodid? Kasutusel on väga tihedaid koode, mille lugemi- seks vajatakse spetsiaalseid lugejaid. Kas kasutatakse turvakihiga koode? Milline on koodiga etiketi kvaliteet (õline, määrdunud jms)? Kas kasutatakse kahemõõtmelisi koode? Oluline on lugeja valikul ka tööpiirkond – kas lugemine toimub arvuti juures või on vaja Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR lugejaga liikuda. Arvestatavad tegurid on ka keskkonnamõjud
annaabi.ee 
