Seemneid levitavad linnud. 3 Kasvukoht Levinud põhjapoolsetel aladel kõikjal ümber põhjapooluse kuni soode lõunapiirini ekvaatori suunas.(Lisa 3) Eestis kasvukohtades sage. Kasvab rabas (eriti servaaladel), siirdesoos ja soometsas, sageli massiliselt. Kasvab meil vaid toitainetevaestes kohtades. Maitsev mari mitmetele loomadele, näiteks sookurele, karule. Kasvab harilikult koos turbasamblaga, samuti vaid seal, kus kasvab ka mände. Lisa 3 4 Kasutamise viisid Viljad on maitsvad, sisaldavad suhkrut, sidrunhapet, kollast pigmenti, vitamiini C ja muudki. Tarvitatakse nii värskelt kui keediste, mooside, kompottide, mahla ja siirupitena. Hea koogimoos. Toodetakse kauni värvi ja meeldiva aroomiga jooke (veinid, liköörid). Kogu taime tarvitatakse rahvameditsiinis.
Rabamurakas: Rabamurakas talub külma alla 40 °C, kuid on tundlik soola ja kuivuse suhtes. Ta eelistab märgi päikesepaistelisi kasvukohti, mille muld on happeline (pH 3,55). Eestis võib rabamurakat esineda kohati massiliselt. Rabamurakas kasvab rabas, siirdesoos ja soometsas. Tavaliselt esineb ta koos männi ja turbasamblaga ning pigem toitainevaestes kohtades. Rabamurakas on levinud põhjapoolkeral kuni soode lõunapiirini. Ta kasvab põhjas kuni 78. ja lõunas kuni 55. põhjalaiuseni, mägedes hajusalt kuni 44. põhjalaiuseni. Eriti tüüpiline on ta Põhja- ja Baltimaadele, kuid kasvab ka Briti saarte nõmmedel, Gröönimaa rannikul, suuremas osas Venemaast ning peaaegu kõikjal Kanada ja Alaska mandriosas. USA-s kasvab rabamurakaid veel Minnesotas, New Hampshire'is ja Maine'is ning pisut ka New Yorgi
liikidel (vähemalt kääbusliikidel) puudub täielikult ensüüm nitraatreduktaas, mida taimedüldjuhul vajavad nitraatide omastamiseks mullast. RABAMURAKAS Rabamurakas on mitmeaastane kahekojaline rohttaim roosõieliste sugukonnast. Rabamurakas on levinud põhjapoolkeral kuni soode lõunapiirini. Eestis võib kohati esineda massiliselt. Kasvab rabas, siirdesoos ja soometsas; tavaliselt koos männi ja turbasamblaga ning pigem toitainevaestes kohtades. Rabamurakat ohustab rabade kuivendamine. Taim kasvab enamasti 10...25 cm kõrguseks. Vars on püstine; sellele kinnitub tavaliselt 2...4 ümarneerjat 5...7-hõlmalist kergelt voltis tumerohelistlehte. Õied on ühesugulised, 4...6 valge kroonlehega. Õis asub üksikult varre tipus. Õitseb mais ja juunis. Isasõie läbimõõt on umbes 3 cm, emasõis on veidi väiksem. Rabamurakal on pikk ja sitke harunev risoom
12. Kuidas nimetatakse metsatüüpi, mis kasvab jõgede üleujutusalal? Lammimets 13. Kas turvas on kiiresti taastuv maavara? Miks ja kuidas? * Ei, madalsoodes tekib turvast 0,5 mm/a ja rabas 1,5 mm/a. Eesti soode turba juurdekasv on keskiselt 1,02 mm/a. * Turbatekke kiirus sõltub taimede lagunemise kiirusest ning klimaatilistest tingimustest. * Sammaldel pole juuri ning nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast. Alumine osa samal ajal kõduneb. Koos turbasamblaga kõdunevad ka teised rabataimed ning nii tekibki turvas. 14. Kas võide on õige või vale: 1) Raba on soo esimene arenguaste - VALE 2) Kõik seened va. Söögiseened on pigem kahjurid. - VALE 3) Kõdusoometsades on palju tuuleheidet, kuna puude juurestik on pindmine.- ÕIGE 4) Järvede toitelisus vahetub kiiresti looduslikult. - VALE 5) Vesi-lobeelia kasvab mineraalide- ja toitainetevaestes järvedes. ÕIGE 15. Nimeta 4 tegurit, mis mõjutavad vooluvee taimkonda:
Sootasandikud (Alutaguse, Lääne-Eesti, Kõrvemaa, Võrtsjärve ja Peipsi nõod) on liigniisked alad, mille pinnakate on turvas (30 cm). Tekkinud mineraalmaa soostumisel või järvede kinnikasvamisel. Eestis 20...24% sood. Sood jagatakse madal-, siirde- ja kõrgsoodeks ehk rabadeks. Madalsood on looduslikud rohumaad, pajustike, kaasikute, harvem männikute, kuusikutega. Siirdesood on üleminekuaste madalsoodest rabadeks. Kasvavad jõhvikas, murakas, sinikas. Raba pind on kaetud turbasamblaga, mis toitub sademetevees leiduvatest toitainetest ja tolmust. Sisuliselt koosneb raba veest. Luidestikud (Hiiumaa, Pärnu ümbrus, Keila-Joa, Vääna jõesuu) on enamasti nüüdisaegsete randade läheduses tuulte poolt kuhjatud liivahanged. Enam esineb pikliku kujuga vall-luiteid. Luidetel esinev looklevaid liivavalle tuuleviresid. Liivasid kinnistavad kõrrelised (vareskaer, rand-luidekaer, jäneskastik, merihumur) Juba kinnistunud luidetele kasvavad nõmm-liivatee, h kukehari, nurmnelk
säilib seal kuivemateks perioodideks. Nii pole turbasammaldele ajutised kuivaperioodid ohtlikud, küll aga näiteks kuivendamine. Turvas tekib sellest, et sammaldel pole juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammalt. Turbasamblal pole lehti aga tal on harunev vars. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid pakseneb aastast aastasse. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi
happelisemaks ja tõrjuvad niimoodi enda kõrvalt teised taimed minema. Nii näemegi turbarabas vaid väheseid teisi taimi: soovildikut, raba-karusammalt, jõhvikat, küüvitsat, nokkheina ja veel mõningaid. Kuidas turvas tekib? Nagu teada, pole sammaldel juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid paksenevad aastast aastasse. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi
kasutada lihtsalt küttematerjalina: kas nii, nagu ta rabast üles võttes on, või siis tihedaks briketiks kokkupressituna. Kuid hoopis suurem väärtus on turbal keemiatööstuse toorainena või turbamudal tervistavate vannide tegemisel. Kuidas turvas tekib? Nagu teada, pole sammaldel juuri ja nad kasvavad pidevalt ülemisest otsast ning alumises osas samal ajal kõdunevad. Turbasammal kasvab otse ülespoole, allapoole jääb aga tihe kiht kõdunenud turbasammaldest. Loomulikult peavad koos turbasamblaga kõdunema ka teised rabataimed, nii et turvas tekib ka neist. Kuna tihedas turbakihis jääb peagi õhku väheseks, siis ei lagune aga taimeosad rabas täielikult ja ei teki mitte muld, vaid just turvas. See koosneb poollagunenud taimeosadest. Nii muudkui turbakihid pakseneb aastast aastasse. Eesti rabades kasvab turbakiht enamasti kuni 1 mm aastas, kuid aastatuhandete jooksul on ta päris tüsedaks saanud. Meie kõige paksema turbakihi paksuseks hinnatakse 16,6 meetrit, keskmiselt on see
Turbasamblavaip kasvab aastas umbes ühe cm võrra ülaltpoolt paksemaks ja alaosas tekib üks mm turvast juurde. Meetripaksuse turbakihi tekkeks kulub seega umbes tuhat aastat. Turbasambla lehtedes on rakud, mis kuival ajal on täidetud õhuga, veerohkel ajal aga veega. Turbasammal on peaaegu steriilne. “ Looduslikus soos ei kaitse turbasammal bakterite eest mite ainult ennast. Turbasambla nakkusevastane toime oli tuntud ammu enne seda, kui avastati nakkuse kandjad - pisikud. Turbasamblaga seoti ja ravitseti haavu. Sõdade ajal on põhjamail ikka uuesti avastatud seda sambla kasutusviisi ning hädaabinõu on osutunud mõnigi kord elupäästjaks. Nii oli ka Teises maailmasõjas. ” ( Masing, 1997, lk 24 ). Mukri rabas on turbalasundi paksus 5,7 - 8,5 m. Turvast on siin varutud 1920 - 1950. Siiani on säilinud väikesed turbaaugud ja -aunad laudtee kõrval, samuti mõned kraavid. Siinset turvast kasutati põhiliselt kütteks ja loomadele asemete tegemiseks.
Sootasandikud (Alutaguse, Lääne-Eesti, Kõrvemaa, Võrtsjärve ja Peipsi nõod) on liigniisked alad, mille pinnakate on turvas (30 cm). Tekkinud mineraalmaa soostumisel või järvede kinnikasvamisel. Eestis 20...24% sood. Sood jagatakse madal-, siirde- ja kõrgsoodeks ehk rabadeks. Madalsood on looduslikud rohumaad, pajustike, kaasikute, harvem männikute, kuusikutega. Siirdesood on üleminekuaste madalsoodest rabadeks. Kasvavad jõhvikas, murakas, sinikas. Raba pind on kaetud turbasamblaga, mis toitub sademetevees leiduvatest toitainetest ja tolmust. Sisuliselt koosneb raba veest. Luidestikud (Hiiumaa, Pärnu ümbrus, Keila-Joa, Vääna jõesuu) on enamasti nüüdisaegsete randade läheduses tuulte poolt kuhjatud liivahanged. Enam esineb pikliku kujuga vall-luiteid. Luidetel esinev looklevaid liivavalle tuuleviresid. Liivasid kinnistavad kõrrelised (vareskaer, rand-luidekaer, jäneskastik, merihumur) Juba kinnistunud luidetele kasvavad nõmm-liivatee, h kukehari,
Samas võib see märgade alade muru tunduda kaunimgi meie harilikust murust. Selle põhjuseks on korrapärased tähekesed iga taime tipul. Tähekestena paisatavad ülalt vaadatuna viis rida lehti. Üks ilusamaid asju õõtsikutel on aga soosambla puhasroheline kuni sätendavalt kollakasroheline värvus. Selline see meie niiskete kohtade ilumuru on. 6.3 Soovildik Soovildik on tüüpiline madalsoode ja rabastuvate või soostuvate metsade ja niitude sammal. Ta kasvab sageli koos turbasamblaga ,jäädes nõrgema kasvu tõttu viimase varju. Kui aga leiate lapikese, kus kasvab soovildik üksi, siis näete, et tema mõõtmed polegi nii tagasihoidlikud. Soovildik võib kasvada kuni viieteistkümne sentimeetri pikkuseks. Turbasambla varju jääb ta rohkem seepärast, et ta on üpris peenike. Kui aga soovildik ise samblamätta kasvatab, siis tihedalt üksteise kõrval kasvades jätab ta üpriski lopsaka sambla ilme. Soovildikul on aga veel üks
ulatu enam mineraalmulda, vaid on turba sees. Tekkivad oligotroofsed mättad – hakkab kasvama teistsugune taimestik. Tekib siirdesoo. Siirdesoos asuvad oligotroofsed mättad. Hakkab kasvama turbasammal. 3. KÕRGSOO Taimed kasvavad ainult turbal. Kõik on turbasamblaga kaetud. 10% taimedest jääb soos alati lagundamata – nii tekib Eestis ca 1mm aastas turvast juurde. Raba on ombrgiotroofsed – vihmavee toitelised. Kõik toitained saavad rabataimed vihmaveest – seetõttu ongi kidura kasvuga, aga elavad. Raba tekib kui keskkonnas on: 1. Liigniiskus 2. Seisev vesi – vesi ei rikastu hapnikuga Ökosüsteem, kus on turvas olemas – SOOSTUV süsteem. Seal, kus turbasammal on õhem kui 30 cm. Nt: soostuvad metsad
.. erinevad liigid Turbasamblad kujundavad ise oma kasvukeskkonda edifikaatorid. Sood kui loodusmaastikud. Vee säilitamine soos. Süsiniku eemaldamine atmosfäärist. Turvas kui ressurss: küte, taimekasvatus, keemiatööstuse tooraine, naftat jmt saastet imav materjal, vett mahutav (põlengut kustutav) materjal, isolatsioonimaterjal, loomadele allapanu jne. Kuivatatud turbasammalt kasutati meditsiinis antiseptilise sidumismaterjalina, mähkmetes. Turbasamblaga tihendati ehitiste pragusid (lisaks isoleerimisele kaitse puiduseente vastu!) Kuivendamisel ja soostumisel toimub turbasammalde ja teiste lehtsammalde vahel tihe konkurents: kuivendatud rabametsas (ülal) valdavad nn metsalehtsamblad, rabastuvas metsas (all) tungivad turbasamblad lehtsammaldele peale (,,ronivad mätastele"). Teised lehtsamblad · Eriti palju samblaid on tundras ja põhjataigas (taluvad läbikülmumist, vajavad niiskust, teiste taimede
bioproduktsiooni muutustes (Degtjarenko 2010: 3). Leelistumise tulemusena tõuseb näiteks rabades vee pH, mistõttu hävivad turbasamblad ja turba juurdekasv lakkab (antud olukord on juba murranguline ja iseloomustab tugevat leelissaastet) (Kaasik et al 2003). Turbasamblad ja kogu muu rabale iseloomulik taimestik taandub. Neid tulevad asendama madalsoo- ja metsataimed, isegi lubjalembesed liigid (Kaasik, Ploompuu 2005). Täielikult hävinud turbasamblaga rabades peatub omakorda süsiniku sidumine, küll aga jätkub turbasammalde lagunemine pindmises kihis vähemalt sama intensiivsusega, nagu see toimub loomulikus olukorras (enne saastet). Seega on need rabad muutunud süsinikdioksiidi allikaks, mitte sidujaks. Antud näite näol lisandub leelissaaste tõttu atmosfääri omakorda süsinikdioksiidi, mis moodustab ligikaudu 1% Narva elektrijaamadest õhku paiskuvast kogusest aastas (Kaasik et al 2003).
Harjas kollane, 2-3 cm kõrgune, kupar rohekaspruun, tugevalt kõverdunud. Vars on kaheharuline, ilmselt siit on tulnudki perekonna nimi kaksikhammas. Vars kaetud heleda risoidvildiga. Risoidid on nagu peenikesed niidid, mis aitavd samblataimel vett koguda ja hoida. Neil on enam-vähem samasugused ülesanded kui juurtel, kuid nad on lihtsama ehitusega. Kuivemates metsades maapinnal väga sage, kuid kasvab ka niisketel aladel koos turbasamblaga. Armastab happelist pinnast; okasmetsades varisenud okaste lagunemisel tekib happeline huumus - seega sobiv kasvukoht lainjale kaksikhambale. Raiestikel suureneb kõrreliste ohtrus Levik: saartel ning Lääne- ja Põhja-Eestis Tähtsamad taimekooslused: Kastikuloo-männik Kastikuloo-kuusik Kastikuloo-sarapik 1.3. LUBIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Lul) Reljeef: tasane või laugelt nõgus paetasandik.
annaabi.ee 
