turbasamblast, aga samuti kõigi teiste rabataimede jäänustest. 2. Soode kasutamise võimalused turba varumine metsa kasvatamine põllumjanduslik kasutamine marjakasvatus jahindus ja korilus puhkus ja turism teaduslik uurimistöö 3. Madal- ja siirdesoode kasvukohatüübid; nende lühiiseloomustus Madalsoo - kasvukohatüüp paikneb nõgudes, jõelammidel ja tasastel madalatel maadel. Taimestik toitub põhjaveest. Turbalasundi paksus on 1-2 m, vahel ka rohkem. Muld on keskmise viljakusega. Põhiline puuliik on sookask. Harvem leidub mändi. Alustaimestik on liigivaesem kui lodus, iseloomulik on tarnade esinemine. Metsa uuenemine looduslikult toimub põhiliselt sookasega. Siirdesoo - tekkinud tarnamadalsoo edasise soostumise tagajärjel, asub tasastel madalikel. Mikroreljeef on mätlik. Tegemist on segatoitumisega. Taimed toituvad peamiselt sademeteveest, mikroreljeefi madalamates
PARIKA RABA Kreete Johani Karin Kiilaspä Kadri Sülla Asukohast · Viljandi maakonnas Suure-Jaani ja Kolga- Jaani vallas · Suurus 3426 hektarit · Turbalasundi paksus 3-8m Parika raba · Raba eriilmelise elustiku kaitseks on loodud Parika looduskaitseala · Kaitse alla võtmise aeg: 25.mai 1981 · Pesitseb palju haruldasi ja ohustatud linde: metsised, sookured ja tedred, hallhaigurid · Tähtsamad järved on Parika järv, Parika Väikejärv ja Parika Pühajärv. Raba tähtsus · Mageda vee varumine · Mageda vee puhastamine · Hapniku tootmine, vastavate liikide kasvukoht · Teaduslik · Maastikuline
Kus asub? Pindala ja fakte Epu-Kakerdi soostik on soomassiiv Pärnu ja Jägala jõe ülemjooksul ning Pandivere kõrgustikust läänes. Selle pindala on 36 300 hektarit. Soostikust üle poole (60%) moodustab madalsoo, 28% kõrgsoo ja 12% siirdesoo. Soostiku territooriumil asub mitu soojärve. Turbalasundi keskmine paksus on 2,9 ja suurim ligi 10 meetrit. Loomad Imetajad Linnud Roomaja Konnad Kalad Selgroot Putukad d ud Metssiga Sookurg Arusisalik Rohukonn Ahven Ämblikud Mardikalise Põder Teder Rästik Rabakonn Haug Kiilid d Jänes Rukkirääk Vaskuss Harilik Koger Parmud Tirdilised
[], [] Muraka raba Tegemist on Muraka soostiku ühe põhilisema osasid. Ta on ümbritsetud pea kõikjalt metsadega, vaid kirdes piirneb ta Ratva rabaga ning põhjas Lipu sooga. Läänes on Muraka raba piiriks Tagajõgi. Kujult meenutab ta võrdhaarset kolmnurka ning selle pindalaks on umbes 7000ha. Muraka rabas hakkas kehtima alates 1957a.'st vabariiklik botaaniline- zooloogiline kaitseala ning 1981a.'l sai sellest sookaitseala. Seal levib Kirde Eestile iseloomulik ürgne loodusmaastik. Turbalasundi paksus on keskosas 5-7m ja äärealadel 1-2m. Erinevate looduslike tingimuste tõttu on koostis muutuv ja mitmekesine. Antud alal leidub palju erinevaid kaitsealuseid ja haruldasi looma- ning taimeliike. [] Joonis 3 Muraka raba ( http://wikimapia.org/6502723/et/Muraka_raba ) Ratva raba Ratva külast 3km edelas asub Ratva raba, mis kuulub Muraka soostiku alla. Tegemist on umbes 40km2 suuruse rabamassiiviga. Ta kuulub samuti Muraka raba kaitseala koosseisus
TURVAS Sandra Kaasik Turvas on osaliselt lagunenud taimejäänustest ja huumusest koosnev mullahorisont, mis tekib soostuvate või soomuldade veerohkes ning hapnikuvaeses pindmises kihis. Looduslikus soos sisaldab turvas keskmiselt 90 % vett, õhkkuivas turbas on vett 30 - 40 % Eesti rabades on turbakihi paksus enamasti 2-3 m, kohati 6-8 Turbalasundi juurdekasv aastas on 0,5-1 mm Turbaalad katavad 22 % Eesti Vabariigi pindalast. Eesti arvestatav turbavaru on ~2,4 miljardit tonni, sellest kogusest on praeguseks ette nähtud tööstuslikuks tootmiseks 775 miljonit tonni turvast. Eristatakse madalsoo-, siirdesoo- ja rabaturvast Madalsooturbaist on meil kõige levinumad puuturvas, puu- pilliroo-, puu-tarna- ja tarnaturvas. siirdesooturbaist puu- ja puutarnaturvas.
Alati on soode teke seotud niiskuslembese taimkatega, mille surnud osadest moodustub liigniiskuse ja õhu takistatud juurdepääsu tingimustes turvas. Peamised turbamoodustajad turbasamblad, nad on adifikaatorid s.o liigid, mis tugevasti keskkonda mõjutades määravad taimekoosluse struktuuri. 2) SOODE ARENEMISKÄIK; TURBALIIGID JA LASUNDID igas elukoosluses toimub alaline muutumine, liikumine ja arenemine. Ühe teguri muutumine, soos näiteks turbalasundi pidev paksenemine, põhjustab ka teiste tegurite, mulla veerezhiimi, taimkatte, mulla loomastiku, mikrokliima muutumist. Seoses turba pideva tekkimisega pakseneb iga aastaga turbalasund ja ajapikku langeb mullaviljakus, mis muudab taimestiku liigilist koostist; soos kasvavad järjesr vähenõudlikumad taimeliigid, mille jäänustest mood toitesoolade poolest järjest vaesem turvasmuld. Kestva turbatekke protsessi tagajärjel kujuneb madalsoo, mis tavaliselt on soo
Kraavide projekteerimisel peab arvestama turba vajumisega ning selle võrra kraavide sügavust suurendama. Kuivendatud turbakihi ulatuses lisandub tihenemisele veel pealmise kihi intensiivne mineraliseerumine harimise tagajärjel - turba kulumine. See võib olla intensiivselt haritaval maal (näiteks kartul, kus mullatakse mitu korda suve jooksul) kuni 1…2 cm aastas. Seega väheneb ekspluatatsioonis nii dreenide ja kollektorite sügavus kui ka torustiku kõrgus. Vajumise suurus oleneb turbalasundi esialgsest tüsedusest, turba lagundumisastmest ning kraavide (ehk dreenide) sügavusest. Selle arvutamisel määratakse eraldi kraavi sügavuse vähenemise ning kraavi põhja vajumise suurus. Eesti tingimuste jaoks on seda uurinud U.Tomberg. ligikaudselt võib võtta, et haritaval maal kuni 30 cm lasund mineraliseerub täielikult, kuni ühe meetrise lasundi sügavus väheneb poole võrra. Vajumi võrra tuleb drenaaž ehitada sügavam. Seega varem kuivendamata madalsoos ehitatakse torud 1,8 m
Valli kõrgus ulatub 1-4,5 meetrini. Kujult samalaadse Sügavhaua läbimõõt on 50 m ja sügavus kuni 4,5 m. Vall on siin katkendlik, kõrgusega kuni 1,5 m. Tsõõrikmäe kraater (Räpina vald): Tsõõrikmäe üksikkraater kujutab endast vaevumärgatava ringvalliga ümbritsetud ümarat lohku. Ringvalli läbimõõt on 38-40 meetrit, selle hari on lai, enamasti 5-10 m ja väljapoole aeglaselt madalduv. Kraatrit täitva turbalasundi vanus on kuni 9500 aastat. Simuna kraater (Kirde-Eestis): Lehtri läbimõõt on valliharjalt 8,5 m, sügavus 1,9 m. Kärdla kraater (Hiiumaal): Kohati kuni 250 m kõrgune ja 1 km laiune lainja harjaga ringvall ümbritseb 3,5-km läbimõõduga ning 400-500 m sügavust lamedavõitu kraatrisüvikut. (455 milj. a) Neugrundi kraater (Soome lahe põhjas): Neugrundi kraatri vallirõngaste välisläbimõõt on 9 km, kuid
Natuke vähem kui poole kaitsealast moodustab raba. Meenikunnoraba on arenev raba, kus on väljakujunenud puisraba, lageraba ja älveraba, väljakujunemisjärgus on laukaraba. Raba idaosa ilmestavad kaks laugasjärve, mis on tõenäoliselt jäänukid kunagisest suurest järvest. Raba teevad omanäoliseks ühel joonel asuvad suured, enamasti veega täidetud lohud ehk langatuslehtrid, mis olla tekkinud aluspõhja tektoonilise rikke tagajärjel ja see, et turbalasundi all paikneb veega küllastumata liivakiht. Rabal esineb hulgaliselt soosaari, mõned kaetud ilusa männikuga, teistel jälle kasvab lopsakas ja liigirikas salumets.
Metsamulla soostumist võib võrrelda haigusega, mis hävitab metsamaastikku ja kujundab sellest rabamaastiku. Seda haigust on võimalik ravida, kuivendades mulda –> soostunud metsa kuivendamine „ravib“ metsa. Mulla seisund paraneb ning seega hakkab paranema ka seal kasvavate taimede eluolu. Sest rabamuld ja -vesi on puude rahuldavaks kasvuks kõlbmatu. 1.3.1. Madalsoo - kasvukohatüüp paikneb nõgudes, jõelammidel ja tasastel madalatel maadel. Taimestik toitub põhjaveest. Turbalasundi paksus on 1-2 m, vahel ka rohkem. Muld on keskmise viljakusega. Põhiline puuliik on sookask. Harvem leidub mändi. Alustaimestik on liigivaesem kui lodus, iseloomulik on tarnade esinemine. Metsa uuenemine looduslikult toimub põhiliselt sookasega. 1.3.2. Siirdesoo - tekkinud tarnamadalsoo edasise soostumise tagajärjel, asub tasastel madalikel. Mikroreljeef on mätlik. Tegemist on segatoitumisega. Taimed toituvad peamiselt
ning kiiret maaharimist ja külvi. Joonis1. Piirkonna asukohaskeem Joonis2. Vaatlusaluse piirkonna biotoopide skeem 2. Peamised esinevad biotoobid Peale kolme põhilise biotoobi, võib vaatlusaluses piirkonnas veel ära nimetada karjamaa ning kartulipõllu. Kõrsa raba Minu vaatlusalune piirkond asub Kõrsa rabas, Sindist idas, Reiu ja Taali metsakonna alal. Kõrsa rabast on raba (väheste laugastega) 60%, siirdesood 15% ja madalsood 25 %. Turbalasundi suurim paksus on 3,1 ja keskmine paksus 2,1 m, turbavaru 54 miljonit kuupmeetrit. Rabas toodetakse alusturvat. Vaatlusaluses piirkonnas kasvab rabamännik ehk domineerivaks puuliigiks on mänd, kuid kasvab ka kaskesid ja üksikuid kuuski. Taimedest esinevad sookail, harilik jõhvikas, pohl, rabamurakas, palusammal, raba-karusammal, kitsalehine turbasammal, kanarbik ja küüvits. Rabas kasvab puravikke, männiriisikaid, tõmmuriisikaid, pilvikuid, kärbseseemi ja tavavahelikke.
30. Mis on soo? Iseloomusta soode paiknemist Eestis. V:Soo on märg ala, kus hapnikuvaeguse tingimustes jab suur osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub turbana. Suuremad sood paiknevad Madal-Eestis. Kõige vähem on soid Pandivere kõrgustikul. Kõrg-Eestis on soid arvult rohkem, kuid ned on enamasti väiksed. 31. Soo arenguetappid: 1)Soo areng algab madalsoona, madalsoo saab enamiku toitaineid ümbritsevatelt nõlvadelt pinna- või põhjaveega. 2)Turbalasundi kasvades soopind kerkib ning läheb üle siirdesooks. 3)Kui soopind kumerdub, muutuvad veerežiim ja soopinna mikroreljeef ning kujuneb kõrgsoo e raba.
veesisaldusega orgaaniline aine. Turba teke on vee ja mikrobioloogiline protsess. Taimeosi lagundavad bakterid, surnud taimeosade mass väheneb lagunemise käigus. Turbaliigid: MS turbad metsa(puu), metsamäre(puurohu+puusambla), märe(rohusambla,sambla,rohu), SS turvas, R turvas(alljaotused samamis MS). Vähelagunenud turvas <24%, keskm.lag 25-44%, hästi üle 45%. Turbalasund- soo turba mass tervikuna. Lasundi turbavaru arvestatakse tonnides või m3. Turbalasundi väliskontuur 30cm.Eestis määratud 55 liiki turvast. SOODE ÜLDINE LIIGITUS. Madalsoo: soo esimene arenguetapp, põhjaveetoiteline. Lopsakas taimestik, kasvab mets, rohttaimestik. Rohurindes angervaks, ubaleht; puurindes sookask, kuusk. Puhmarinne puudub.MS jagatakse loduks ja tarnamadalsooks. Tasane mikroreljeef. Siirdesoo: soo teine arenguetapp, toitub põhjaveest ja sademetest. Esineb nii ms kui r taimi. Sookask, mänd,kadakas, paju, soovõhk, villpea, jänesvill. Iseloomulik puhmarinne
Bioloogilise fütomassi omaduste ja juurdekasvu poolest sarnanevad omavahel madal- ja siirdesoometsad. Soodes väljakujunenud aineringet mõjutab keskkonnatingimuste muutumine. Turbas sisalduva süsiniku jt. elementide ringlus muutub näiteks inimtegevuse vahendusel. Pikaajalise kuivendamise ja puurindes toimunud muutuste tagajärjel muutub varise koosseis. Turbasammalde osatähtsus kujuneb tühiseks ning põhiosa moodustab puurindest pärinev varis. Koos sellega muutub ka turbalasundi kõige pealmise kihi koostis, milles turbasammalde asemel hakkab domineerima puurindest pärinev materjal - hakkab moodustuma hästi lagunenud puuturvas. Pikaajalise kuivendamise tulemusena võib kujuneda selline ainete ringkäik, kus mets oma varisega moodustab ise endale toitekeskkonna. 6. Soode kasutamine 6.1. Kasutamise võimalused Soode kasutamine: turba varumine metsa kasvatamine põllumjanduslik kasutamine marjakasvatus
Rabast kagu poole jääb Kõnnu raba (Kõnnu järv), lääne poole jääb Pihali soo. Mõlemad kuuluvad Rabivere maastikukaitsealale ja kõik koos moodustavad peaaegu katkematu rabamassiivi. Rabas on hulgaliselt laukaid (Pikklaug, Kaselaug). Kuna piirkonnas on palju karsti, siis kaovad rabast väljuvad veed peagi maa alla (Urge kurisu). Raba servades ja laugaste ümbruses kasvab laiguti jõhvikaid. Raba sügavuseks hinnatakse kuni 6 m, suhteliseks kõrguseks kuni 3 m, seega on turbalasundi paksus kohati üle 8 m. Raba on vähe uuritud. Kaitse alla võeti aastal 1981. Ei ole lubatud vee reguleerimist ja turba tootmist. Raba on tähtis maastikuliselt, ökoloogiliselt ja veesäilitusalana, samuti jõhvikasoona ja karstialade toitealana. Kuid raba seisund on kohati ebarahuldav (kuivenduse ja freesturba pärast). Rabivere maastikukaitseala asub Raplamaa loodeosas, Hagudi ja Hageri küla vahel. Siin asub viie kilomeetri pikkune ning kahe kilomeetri laiune suur soostik. Praegu on
On leitud, et orgaanilise päritoluga setted Põrguhauas hakkasid ladestuma ligikaudu 6000 aastat tagasi. Meteoriidiplahvatuse hajusainet - mikroimpaktiite on leitud Meenikunno raba setetest 6600 aasta vanuses kihis. Tsõõrikmäe kraater Tsõõrikmäe üksikkraater kujutab endast vaevumärgatava ringvalliga ümbritsetud ümarat lohku. Ringvalli läbimõõt on 38-40 meetrit, selle hari on lai, enamasti 5-10 m ja väljapoole aeglaselt madalduv. Kraatrit täitva turbalasundi vanus on kuni 9500 aastat. Simuna kraater 1.juunil 1937 a. olid Kirde-Eesti elanikud omapärase loodusnähtuse - ereda boliidi lennu tunnistajaks. Lehtri läbimõõt on valliharjalt 8,5 m, sügavus 1,9 m. Kindlaks tunnuseks, et tegemist on plahvatuse jäljega, oli valli alla mattunud huumusekiht ja osakeste paigutus sellele langenud materjalis. Vallis on plahvatusele tüüpiline materjali järjestus: mattunud
kui ka kevadiste, sügiseste üleujutustega Madalsood jagunevad toitumuselt nelja rühma: õõtsiksood, luhasood, allikasood ja nõosood. Et soodes on enamasti liigniiske, siis suudavad seal kasvada vaid niiskuslembesed taimed. Rohurindes kasvab rohkesti tarnu jm lõikheinalisi ja valitsevad metsasamblad. Samuti jõhvikas, sookail, kanarbik, sookask, vaevakask, pilliroog, angervaks, ubaleht, soovõhk, lääne-mõõkrohi ja erinevad tarnaliigid, millel on väga oluline osa turbalasundi moodustamisel. Madalsoodes pesitseb ligi 100 linnuliiki (teder, rukkirääk, suurkoovitaja, metskiur jne.) Siin teevad rändepeatusi sookured. Madalsoos pesitseb Euroopas haruldane soo-loorkull Kohata võib rästikut, nastikut , sisalikke ja konnasid. Soo eluskoosluses on kõige olulisemad loomtoidulised loomad (kiilid, vastsed, ämblikud) Putukatest leiab siit mardikalisi, tirdilisi, lehekirbulisi, kärbseid, sääski, ämblikke. Loomadest jalutavad läbi soo metssiga,
SOOD JA NENDE ARENG Suuremad sood paiknevad Madal-Eestis: Alutagusel, Kõrvemaal, Pärnu ja Lääne- Eesti madalikul, Endla ja Võrtsjärve nõos ning Peipsi äärsel madalikul. Soo iseärasuseks on turba moodustumine(eelduseks märg ja hapnikuvaene keskkond). Iseloomulik: samblad, turbasamblad, rohttaimed, mänd, sookask ja kuusk. Tekivad: põhjaveetaseme tõus/veekogude kinnikasvamine. Madalsoo saab enamiku toitained ümbritsevatelt nõlvadelt pinna- või põhjaveega. Siirdesoo tekib kui turbalasundi kasvades soopind kerkib. Kõrgsood e rabad tekivad veereziimi ja soopinna mikroreljeefi kumerdumise tagajärjel. Turvas jaguneb: madalsoo- ja rabaturbaks. Madalsooturvas: hästi lagunenud, must, tarna, pilliroo ja puidu jäänused. Rabaturvas: halvasti lagunenud, helepruun, koosneb turbasammalde ja villpeade jäänustest. 1.Kirjelda Pärnu jõge Pärnu jõgi kuulub Väinamere-Liivi lahe vesikonda. Pärnu jõgi suubub Pärnu lathe.
põhjast või pinnalt kinnikasvamisel. Soomullad jaotatakse vastavalt veega toitumisele ja looduslikule taimkattele madalsoo-, siirdesoo- ja rabamuldadeks; madalsoomuld tekib gleimuldadest või rohketoiteliste veekogude põhjast kinnikasvamisel, rabamullad aga leet-gleimuldadest või vähetoiteliste veekogude pinnalt kinnikasvamisel. Siirdesoomuld on lühiaegne vaheaste madalsoomuldade toitelisuse halvenemisest juhtuval rabastumisel. Soomullad jaotatakse turbalasundi tüseduse ja turba lagunemisastme järgi, arvestatakse ka turba botaanilist koostist. Soomullad on oluliseks mageveevarude säilitaja ning seepärast on suured pinnad kaitse all. Põllu- ja metsamajanduslikuks kasutamiseks vajavad soomullad Soomullad kuivendamist, maaviljeluseks on sobivam muld, mille turba lagunemisaste on üle 35%. Soomuldi esineb kõige enam loomulikult soostunud aladel: Pärnumaal Lavassaare
Küngastevahelised nõod on enamasti märjad ja soostunud. Neis domineerivad kas lepalodud, 6 madalsookaasikud või mitmesuguses arengustaadiumis olevad lagesood. Viimaste hulgas on ülekaalus toitaineterikkad madalsood. Siirdesoid ja rabasid leidub harvem. Vällamäe jalamil olevas rabas on seni mõõdetud suurim turbalasundi paksus Eestis -- 17 meetrit. Looduskaitse Haanjamaa looduse ning kultuuripärandi säilitamiseks ja kaitseks on loodud Haanja looduspark. See sündis endiste väiksemate kaitsealade, nagu Suure Munamäe ja Vällamäe, Rõuge ürgoru ja Kütioru liitmisel üheks suuremaks kaitsealaks, mis hõlmab siinseid loodus- ja kultuuriväärtusi tervikuna. Haanja looduspark loodi 1979. aastal ning lõplikud piirid sai aastal 1991. Looduspargi pindala on umbes 200 km², keskus asub Haanjas
Raba äärde on rajatud RMK matkamaja Päikeseloojangu metsamaja -, lõkkeplats ja vaatetorn. Rappa on rajatud ka õpperada. See kulgeb mööda laudteed, mille pikkuseks on 2,4 km. Meenikunno madalamate kohtade soostumine algas 5-6 tuhat aastat tagasi pinnasevee taseme tõusu tõttu. Algul tekkis madalsoo, mis arenes ajapikku rabaks. Ilmselt hakkas 3,5 tuhat aastat tagasi pinnasevesi uuesti tõusma ja madalsoo vahepeal taastus see seostub samaaegse Valgjärve taseme tõusuga. Hiljem turbalasundi kasvades jätkus tänaseni kestev raba areng. Meenikunno raba on seega suhteliselt noor ning see on üheks põhjuseks, miks siin leidub 4- 5 m üle raba pinna ulatuvaid künniseid nagu Pikksaar ja Pähklisaar. Väljakujunenud on puisraba, lageraba, älveraba ning väljakujunemisjärgus on laukaraba. Raba idaosa ilmestavad kaks laugasjärve, mis on tõenäoliselt jäänukid kunagisest suurest järvest. Raba
1. Meenikunno raba 1.1. Meenikunno raba Meenikunno raba asub Kagu-Eesti lavamaa lõunaosas, Põlva maakonna lõunapiiril. Pindala on 1448 ha. Turbakihi maksimum paksus on 5,8 m, keskmine aga 2,6 m. Meenikunno raba on suhteliselt noor raba. Raba kujunemine algas 5000-6000 aastat tagasi maapinnalähedase põhjavee taseme tõusuga mineraalpinnasel. Alguses tekkis madalsoo. Jõudes arengus rabafaasini, ujutati soo uuesti üle ning madalsoo taastus. Turbalasundi kasvades jätkus tänapäevani kestev raba arenemine. Raba edelaosa on tekkinud kunagise jääjärve kinnikasvamise tulemusena. Rabatüüpidest esineb siin puis- , lage- ja älveraba. Raba katavad kidurad männid. Tüüpiline laukaraba puudub, kuigi esinevad üksikud laukad, millest kaks on muutunud soojärvedeks. Märgid soo arengus viitavad uute laugaste tekkele ja älveraba väljakujunemisele. Rohkesti esineb rabasaari. Esineb ka raba ümbritsevaid liivaseljandikke. Seljandike
aga veega. Turbasammal on peaaegu steriilne. “ Looduslikus soos ei kaitse turbasammal bakterite eest mite ainult ennast. Turbasambla nakkusevastane toime oli tuntud ammu enne seda, kui avastati nakkuse kandjad - pisikud. Turbasamblaga seoti ja ravitseti haavu. Sõdade ajal on põhjamail ikka uuesti avastatud seda sambla kasutusviisi ning hädaabinõu on osutunud mõnigi kord elupäästjaks. Nii oli ka Teises maailmasõjas. ” ( Masing, 1997, lk 24 ). Mukri rabas on turbalasundi paksus 5,7 - 8,5 m. Turvast on siin varutud 1920 - 1950. Siiani on säilinud väikesed turbaaugud ja -aunad laudtee kõrval, samuti mõned kraavid. Siinset turvast kasutati põhiliselt kütteks ja loomadele asemete tegemiseks. 11 5. INIMESE JÄETUD JÄLJED Mukri rabas on nii mõnedki pärandkultuuri objektid. “ Rabalaama lõunapoolses osas on koht, mida teatakse ka Krõõda soo nime all. Legendi
lava ning üksikud saarekesed. Suurem osa soostikust, aga kuulub Emajõe Suursoo sookaitsealasse, see on asustatud, et kaitsta jõhvika kasvuala ning väiksemaid jõgesid, järvi. Järgmine suurem soostik on Sangla soostik, mis asub Võrtsjärve nõos mõlemal pool Emajõge. Sinna alla kuulub palju soid, näiteks Rannu soo, Laugesoo, Soova ja Keeri soo. Ligi 75% on madalsoo Sanglas ja raba 10,7%. Kõige suurem turbalasundi paksus on 9,5 meetrit ja keskmine 3,4m. Turvast töödeldakse enamasti briketiks. Sangla madalsoometsad vajavad eriti kaitset, kuna seal leidub palju kotka pesapaiku. (viide 9) 13. Mullad Tartumaal on valdavad punakaspruunil moreenil kujunenud kamarleetmullad. Kõige viljakamad kamar-karbonaatmullad on Rannu, Nõo ja Tartu ümbruses. Kuid nagu üldse peetakse kõrgete saakide saamist Eestis oluliselt kehvemaks kui Lääne-Euroopas. (viide 7)
Järvamaal Väätsa vallas. Soost idas kulgeb Paide - Kuimetsa maantee ja Pärnu jõgikonda kuuluv Piiumetsa ehk Lintsi jõgi. Soost lääne pool voolab Käru jõgi (Reier ja Kukk, 2000). Tegemist on ovaalse, kirde-edelasuunal väljavenitatud sooga. Suurema osa moodustab rohkete laugastega lageraba. Raba suhteline kõrgus on üle 2m ja absoluutne kõrgus 67m. 4 Turbalasundi keskmine sügavus on 2,8 meetrit, suurim 5 meetrit (Reier ja Kukk, 2000). Kaitseala serva jääb metsise püsielupaik, rabas pesitsevad sookured (EELIS). Sookaitseala pindala on 554 ha (EELIS). Piiumetsa maastikukaitseala pindala on 1130 ha (EELIS 2). Kaitseala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele kolmeks sihtkaitsevööndiks ja üheks piiranguvööndiks (Piiumetsa maastikukaitseala kaitse-eeskiri). Elus ja eluta loodus
Turbasammal kasvab igal aastal ühe sentimeetri võrra kõrgemaks ja alumine osa muutub pidevalt turbaks. Meie soodesse tekib igal aastal juurde umbes üks millimeeter turvast, sügavamates soodes on aga turbakihi paksus üle kaheksa meetri. Mida paksemaks turbakiht kasvab, seda enam soo isoleerib ennast põhjaveelisest toitest ja edaspidi saavad siin kasvada ainult väga vähenõudlikud taimeliigid. Turbakihid moodustavad kokku turbalasundi. Sagedaseks nähtuseks on olnud soo levimine kinnikasvanud veekogu piiridest ümbritsevale maale. Soost valguva vee ja niiske kliima tõttu levisid niiskuslembesed taimed sooservast iga aastaga ikka kaugemale, põhjustades ka seal turba tekkimist ning seega soo pindala pidevat suurenemist. Niisiis, soo säilitab oma arenguloo turbas. Soode areng sõltub aga soo geneesist. Soode veereziim Sood on suured vee akumulaatorid. Turbalasundis on vett 89 - 94 %. Seejuures ka
Maja kaunistati suure klaasist verandaga, mis meenutas Blumbergshofi mõisa verandat. Seejärel võis pere kasvama hakata – üheaastase vahega sündisid tütred Barbro ja Inga Britta (Bitti). Arved tegeles aktiivselt sisulise uurimistööga ning juba 1910. aastal kaardistati ja looditi tema juhtimisel katsejaama maa-ala, kaevati esimesed magistraalkraavid, raadati 2,5 ha madalsood, ehitati 2 ha drenaaži, valmis elamu juhataja ja külaliste majutamiseks, alustati turbalasundi sondeerimist ja tee-ehitust tookordse Piibe maanteeni. 1911. aasta 1. juulil alustati ilmavaatlustega Tooma künkale rajatud meteoroloogiaväljakul. Täpselt aasta möödudes korraldati Toomal esimesed kolmepäevased sookultuuri kursused, millest võttis osa 25 kuulajat. 1914. aastal laiendati Tooma katsejaama 42-hektarilise Kubja naabertalu liitmisega. Samal ajal kui Arved pühendus soouuringutele, kirjutas artikleid seltsi ajalehte ja
saigi kogu raba nimeks Meenikund. (Põlvamaa maastikud 2005: 37) Turbakihi maksimaalne paksus on 5,8 meetrit, keskmine aga 2,6 meetrit. Meenikunno raba on suhteliselt noor raba. Raba kujunemine algas 5000-6000 aastat tagasi maapinnalähedase 6 põhjavee taseme tõusuga mineraalpinnasel. Alguses tekkis madalsoo. Jõudes arengus rabafaasini, ujutati soo uuesti üle ning madalsoo taastus. Turbalasundi kasvades jätkus raba arenemine, mis kestab tänapäevani. Raba edelaosa on tekkinud kunagise jääjärve kinnikasvamise tulemusena. Tüüpiline laukaraba puudub, kuigi esinevad üksikud laukad, millest kaks on muutunud soojärvedeks. Märgid soo arengus viitavad uute laugaste tekkele ja älveraba väljakujunemisele. Esineb ka raba ümbritsevaid liivaseljandikke ja künkaid, nagu Kamarusmägi, Tuudipalu „mäed“ ja Pikksaar, mis kerkivad kuni kümme meetrit soopinnast kõrgemale.
järv. Siit saab alguse veerikas rabaoja. Öördi järves elavad tõmmu varjundiga haugid, särjed, ja ahvenad. Rabal puuduvad kõrged rinnakud, aga silmapaistvalt palju on pilliroostikke ja lodusid. Kaitsealal paiknevast neljast rabast on kõige väiksem Valgeraba (2800 ha), mis asub Lemmjõe ja Raudna jõe vahelisel alal. Raba on kujunenud kahe lahusoleva vesise nõo soostumisel. Idapoolset osa kutsutakse Hauaniidu rabaks. See on hästi väljakujunenud kumer raba. Turbalasundi tüsedus küünib siin 11 meetrini. Raba lõunaosa on väga maaliline ja paljude laugastega, millegipärast kasvab ühes neist üllatavalt palju vesiroose. Raba kirdeosas on vanad käsitsi kaevatud ja praeguseks taimestunud turbaaugud. Läänepoolne Allikaraba on noorem ja sarnaneb rohkem siirdesoole. Selle keskosas on madalate kallastega laugasjärv, kust saab alguse salaoja. Valgeraba keskosas sirutub rohkem kui paari kilomeetri pikkuselt põhjast lõunasse metsaga kaetud seljandik.
Väike veeläbilaskvus Põllu kuivamine sõltub sellest, kui kiiresti liigvesi eemaldatakse. Turba veeläbilaskvus on väike ja see erineb vertikaal- ning horisontaalsuunas. Veeläbilaskvus sõltub turba lagunemisastmest. Hästilagunenud turbas ei ole suuri poore. Pinnavee eemaldamine - maapinna tasandamise ja profileerimisvajadus - kaevikute täitmine Turba vajumisega kaasnevad deformatsioonid seisnevad kraavi sügavuse vähenemises. Vajumise suurus oleneb turbalasundi esialgsest tüsedusest, turba lagundumisastmest ning kraavide (ehk dreenide) sügavusest. Selle arvutamisel määratakse eraldi kraavi sügavuse vähenemise ning kraavi põhja vajumise suurus. Kraavi sügavuse vähenemine. Peale ülemise turbakihi tihenemise tuleb projekteerimisel arvestada ka dreenide vajumisega. Selles osas on kõige olulisem vajumise ebaühtlus, mille tagajärjel võib dreenide ja kollektorite lang muutuda negatiivseks
lastakse uuesti loodusesse ringlema. *Reostunud vee puhastamine on kallis. Sood ja nende areng *Katavad 22,3% riigi pindalast. *Territoorimi soostumisel oleme maailmas teisel kohal. *Turvas tekib märjas ja hapnikuvaeses keskkonnas. *Sood tekivad kas põhjaveetaseme tõusu või veekogude kinnikasvamise tagajärjel. *Madalsoo saab enamiku toitaineid ümritsevalt nõlvadelt pinna- või põhjaveega.(survelise põhjavee toite korral tekib allikasoo) *Turbalasundi kasvades soopind kerkib ning tekib siirdesoo. Siin kasvavad mätastel tüüpilised rabataimed:jõhvikas, turbasamblad. *Soopinna kumerdumise tagajärjel kujunevad rabad. Iseloomulikud on seal laukad. *Soid moodustav turvas jaotatakse madalsoo- ja rabaturbaks.Neid eristatakse turbas säilinud taimeliikide ja lagunemise järgi. *Madalsooturvas on hästi lagunenud, musta värvi. Rabaturvas on sellele vastand. *Sood on olulised magevee reservuaarid.
8. Sood eestis Soo on ala, millele on iseloomulik mulla liigniiskus ning kus suur osa taimede orgaanilist ainet jääb lagunemata ja ladestub turbana. Sooks loetakse alasid, kus turbalasuni paksus on üle 30 cm. Soo võib kujuneda veekogust selle kinni kasvades või mineraalmaa muldade soostudes Osaliselt lagunenud taimejäänused ladestuvad turbana. Eestis on erinevas arengujärgus soid: •madalsoid, •siirdesoid ja •rabasid. Soo läheb ühest faasist teise seoses turbalasundi kasvu ja toitelisuse muutumisega. Enamik allikaid annab soode levikuks Eestis 21,5%, madalsood 57%, siirdesood 12%, rabad 31%. Soode ulatuslik levik on tingitud: •Positiivsest niiskusbilansist •Geoloogilistest iseärasustest •Mandrijäätumise pärandist Soode tähtsus: • saastunud sademetevete filtreerija; • reostunud pinnavete puhastaja; • süsinikuringe reguleerija; • puhta vee säilitaja; • bioloogilise mitmekesisuse säilitaja. 9
mültudes või mineraalmaa muldade soostudes. Soostumine toimub niiske kliimaga aladel, kus ökosüsteemi aineringe on tasakaalustamata taimejäänuseid ladestub rohkem, kui veerohkes ja hapnikuvaeses keskkonnas laguneb. Osaliselt lagunenud taimejäänused ladestuvad turbana suure veesisaldusega orgaanilise ainena. Rabaturbas vett ~13 x rohkem kui taimejäänuseid Eestis on erinevas arengujärgus soid: · madalsoid, · siirdesoid ja · rabasid. Soo läheb ühest faasist teise seoses turbalasundi kasvu ja toitelisuse muutumisega. Soode ulatuslik levik on tingitud: · Positiivsest niiskusbilansist (sademete hulk ületab aurumise) · Geoloogilistest iseärasustest (tasane pinnamood, ulatuslikul alal levivad vett halvasti läbilaskvad savikad setted) · Mandrijäätumise pärandist (hulgaliselt järvi) Soode tähtsus: · saastunud sademetevete filtreerija; · reostunud pinnavete puhastaja; · süsinikuringe reguleerija; · puhta vee säilitaja;
ka kallastelt, lõpuks ala rabastub ja kattub hõreda puistuga); sügavate või järsult sügavnevate järvede kinnikasvamine algab õõtskamara tekkega. Järv-metsata madalsoo/ õõtsik- siirdesoomets- rabamets- puisraba- lageraba. Vooluveeline: jõgi- lodu/soot- madalsoo- rabamäre- raba. Arumaaline: mets/niit- soostuv mets/niit- rabastuv, lodustuv mets- rabamets (siirdesoomets)- puisraba- lageraba. Soo areng- madalsoo, siirdesoo, raba. Soo läheb 1st faasist 2se seoses turbalasundi kasvu ja toitelisuse muutumisega. Soode ulatuslik levik on tingitud: pos niiskusbilans (sademete hulk ületab aurumis); geoloogilistest iseärasustest (tasane pinnamood, ulatuslikul alal levivad vett halvasti läbilaskvad savikad setted); mandrijäätumise pärandist (hulgaliselt järvi). Läänemere erisus võrreldes maailmamere teiste osadega, Eestis esinevad rannikutüübid. Läänemeri- riimveeline (keskmine soolsus 8-10 promilli, mis on ¼ maailmamere soolsusest).
biomassist ja sellest omakorda 90% kuulub putukatele); BAKTERIMASS- kõigi bakterite kogumass MORTMASS- surnud orgaanilise aine mass, nekromass, taimede, seente ja loomade msg. lagunemisastmes jäänused, sh. varisenud lehed, viljad, oksad, surnud juureosad ja ekskremendid. Mortmass moodustab veekogudes detriidi ja ladestub aeglase lagunemise puhul põhjasetteisse, soodes tekitab turbalasundi ning parasniiskeis tingimustes koguneb maapinnale kulu- ja kõdukihti. Bioproduktsioon põllul ja metsas mingi aja jooksul akumuleerunud orgaanilise aine hulk (elusaine, organismidesse salvestunud toit, ainevahetuse jääkproduktid ning tarbijate kasutatud aine) või selle kuivaine-, süsiniku- või energiaekvivalent. Autotroofide (produtsentide) salvestatud energia on esmane (primaarne) koguproduktsioon. Esmasest koguproduktsioonist produtsentide endi elutegevuseks kuluvat osa nim
ainet lagundamata ning see on ajapikku ladestunud soomulla ehk turbana Vastavat arengusuunda maastikus nimetatakse soostumiseks, vastavat mullatekkesuunda turvastumiseks. Sood moodustavad Eesti pindalast 22%. Madalsoo, soo arengu alam (enamasti esimene) aste, on rohketoiteline (eutroofne), sest põhja-,pinna- ja üleujutusvesi toovad sisse mineraalaineid; vee kareduse järgi eristatakse lubjarikkaid ja - vaeseid madalsoid. Läbivooluline metsastunud madalsoo on lodu. Siirdesoo, turbalasundi tüsenedes kujuneb järgmine aste - siirdesoo, see on kesktoiteline (mesotroofne) soo ja selle toitumises on põhjavee osatähtsus väiksem; lubjavaese lähtekivimi korral moodustub juba esimese astmena siirdesoo. Raba e kõrgsoo on viimane soo arengu etapp, vähetoiteline (oligotroofne) soo arengu aste, mida iseloomustavad vett varuv pidevalt kasvav turbasamblaist kate ja sellest kujunev sõltumatu sademetoitelise vee režiimiga vähelagunenud rabaturba lasund
Soo keskosas turba juurdekasv kiireneb ja soo pind kumerdub. Kättesaadavate toitainete hulk väheneb - jäävad ainult sademeteveed ja tolm. Raba äärealöale kujuneb vesine servamäre.Raba laienedes moodustuvad kontsentriliste ringidena älved ja laukad. Juurdekasv aastas 2-2,7 mm. Eesti pakseim teada olev turbalasund 16,6 m on Vällamäe jalamil olevas pisikeses sulglohu- e söllisoos. Eesti soode turbalasundi keskmine paksus on 3-4 m. Soode kaitse 1938 a võeti kaljukotka kaitseks kaitse alla Ratva raba Alutagusel. 1957.a. asutati LKA-d Viidumäel (allikasood) ja Nigula rabas, ning taimestiku ja loomastikukaitsealad Muraka rabas, Nehatu soos ja Nätsi rabas. 1981. a. rajati 28 sookaitseala. 1994.a. asutati Soomaa RP ja Alam-Pedja LKA. EESTI JÄRVED Kirjandus: Eesti järved Koostanud A. Mäemets, H. Simm, E. Varep Tallinn1968 (150 olulisemat järve
lastakse uuesti loodusesse ringlema. *Reostunud vee puhastamine on kallis. Sood ja nende areng *Katavad 22,3% riigi pindalast. *Territoorimi soostumisel oleme maailmas teisel kohal. *Turvas tekib märjas ja hapnikuvaeses keskkonnas. *Sood tekivad kas põhjaveetaseme tõusu või veekogude kinnikasvamise tagajärjel. *Madalsoo saab enamiku toitaineid ümritsevalt nõlvadelt pinna- või põhjaveega.(survelise põhjavee toite korral tekib allikasoo) *Turbalasundi kasvades soopind kerkib ning tekib siirdesoo. Siin kasvavad mätastel tüüpilised rabataimed:jõhvikas, turbasamblad. *Soopinna kumerdumise tagajärjel kujunevad rabad. Iseloomulikud on seal laukad. *Soid moodustav turvas jaotatakse madalsoo- ja rabaturbaks.Neid eristatakse turbas säilinud taimeliikide ja lagunemise järgi. *Madalsooturvas on hästi lagunenud, musta värvi. Rabaturvas on sellele vastand. *Sood on olulised magevee reservuaarid.
soostudes. Soostumine toimub niiske kliimaga aladel, kus ökosüsteemi aineringe on tasakaalustamata taimejäänuseid ladestub rohkem, kui veerohkes ja hapnikuvaeses keskkonnas laguneb. Osaliselt lagunenud taimejäänused ladestuvad turbana suure veesisaldusega orgaanilise ainena. Rabaturbas vett ~13 x rohkem kui taimejäänuseid Soo areng Eestis on erinevas arengujärgus soid: · madalsoid, · siirdesoid ja · rabasid. Soo läheb ühest faasist teise seoses turbalasundi kasvu ja toitelisuse muutumisega. Soode ulatuslik levik on tingitud: · Positiivsest niiskusbilansist (sademete hulk ületab aurumise) · Geoloogilistest iseärasustest (tasane pinnamood, ulatuslikul alal levivad vett halvasti läbilaskvad savikad setted) · Mandrijäätumise pärandist (hulgaliselt järvi) Soode tähtsus · saastunud sademetevete filtreerija; · reostunud pinnavete puhastaja; · süsinikuringe reguleerija; · puhta vee säilitaja; · bioloogilise mitmekesisuse säilitaja
Rohurinne suhteliselt liigivaene, sageli domineerib üks liik. Levinud kogu Eestis väikestel pindadel. 4. Siirdesoorohumaad- rabataimede osatähtsus ei ületa veel 50 %. Turba tüsedus erinev, tavaliselt üle ühe meetri. Põhjavee tase kõrge 4.1. Roht-siirdesoorohumaa kkt.- tasastel või languga aladel rabade servades või halva äravooluga nõgudes. Põhjavesi kõrgel, sageli esineb pikaajaline üleujutus. Üleminekuaste madalsoolt rabale, seoses turbalasundi kasvamisega ning taimede toitumistingimuste üldise halvenemisega. Levinud kogu Eestis rabade servaaladel või madalsoode kõrgemas keskosas. 4.2. Päris-siirdesoorohumaa kkt.- sügava turbalasundiga (2-3 meetrit) ülekaalus turba- sambla turvas. Tüüpiline jõhvika kasvuala. 5. Nõlvarohumaade klass- levinud Lõuna-Eesti kuppelmaastikul, kus kallak on üle 5o. 5.1. Erodeeritud rohumaa kkt.- nõlvade ülemistel, kuivematel osadel. Võivad olla
sootaimede jäänuste mittetäielikul lagunemisel ja koos mineraalainetega ladestumisel niiskes ning õhuvaeses keskkonnas. On andmeid turba tööstuslikust tootmisest 20 riigis, kusjuures kogutoodang 1996. aastal moodustas ca 20 miljonit tonni. 20% sellest kogusest toodeti Venemaal, järgnevad Soome, Valgevene, Iirimaa ja Rootsi. Varude poolest on esikohal USA (13 miljardit tonni) ja Venemaa (12 miljardit tonni). Ligikaudu 22,3% (1,01 mln ha) Eesti territooriumist on kaetud soodega. Suurima turbalasundi paksus on 18 m (Vällamäe) ja 12 m (Napsi). Keskmine paksus on 34 m. Energiatootmise seisukohalt on uuritud 539 sood ja raba, mille pindala on üle 10 ha. Kokku varusid üle 2,4miljardi tonni. Tööstuslikuks tootmiseks ette nähtud turbavarud on 775 mln tonni, sisaldades 80% põletamiseks sobiva kvaliteediga turvast. Eesti Turbaliitu kuuluvate ettevõtete iga-aastane keskmine turbatoodang kokku on ~4,5 - 5,0 miljonit m3 erinevaid turbaid. Turba juurdekasv aastas on ca 0,5 mm.
kus on väljakujunenud puisraba, lageraba ja älveraba, väljakujunemisjärgus on laukaraba. Raba idaosa ilmestavad kaks laugasjärve, mis on tõenäoliselt jäänukid kunagisest suurest järvest. Raba teevad omanäoliseks ühel joonel asuvad suured, enamasti veega täidetud lohud ehk langatuslehtrid, mis olla tekkinud aluspõhja tektoonilise rikke tagajärjel ja see, 5 et turbalasundi all paikneb veega küllastumata liivakiht. Seega on Meenikunno raba nn. "rippuv" soo. Rabal esineb hulgaliselt soosaari, mõned kaetud ilusa männikuga, teistel jälle kasvab lopsakas ja liigirikas salumets. Meenikunno rabas on mitu rabajärve ja 19 soosaart. Maastikukaitsealal asuvad Nohipalu Valgejärv, mis on Eesti üks läbipaistvama veega järv ja Nohipalu Mustjärv - Euroopa üks pruuniveelisemaid järvi. 5. Milliseid haruldasi taime- ja loomaliike seal elab?
Kui turvast on üle 30 cm soo. Kui turvast alla 30 cm soostunud ala. Madalsoo (minerotroofne) peamiselt põhjaveest (nõlva- ja pinnasevesi) toituv, soo arengu esimene rohketoiteline etapp. Rohurindes rohkesti tarnu. Läbivooluline metsatunud madalsoo on lodu. Survelistest põhjavetest toituvad allikasood, deltasood, lammisood. Soo pind on tasane või nõgus. Siirdesoo turbalasundi tüsenedes kujunev madal- ja kõrgsoo vaheaste. Põhjavee osatähtsus on väiksem. Mätastel kasvab rabataimestik, mätaste vahel madalsootaimestik. Kõrgsoo e. raba (ombotroofne) soo arengu vähetoiteline lõppjärk. Saab vett ainult sademetest, mineraalained pärinevad tolmust. Soo pind on kumer. Kraavitatud raba muutub looduse tervendajast (puhta vee säilitusalast) selle
tulemusena. Järved kasvavad kinni kahte moodi. Sapropeeli tekkega kasvavad kinni madalad laugete kallastega järved. Süvaveelised järved, mis on järsu kaldaga, kasvavad kinni pinnalt. Põhjast kinni kasvades tekib tavaliselt madalsoo, pinnalt kinni kasvades aga siirdesood ja rabad, mis on väga happelised. Rabaturvas on suure veesidumisvõimega. Kuivendatud madalsoode maadele kõlbab rajada pikaajalisi rohumaid. Turbalasundi alusel jagatakse kõik sood õhukesteks, keskmise sügavusega ja sügavateks. Turba lagunemisastme alusel jagunevad madalsood 1-3, siirdesood 1-2 ja rabad ainult 1.
5. Pillirooturvas (Phragmitetum Ph) koos tarna ja puuturbaga Ka seal, kus pealevalguvad pinnaveed on happelised ja toitainetevaesed Lisaks eristatakse osja-, ubalehe-, villpeaturvast jne. Tekivad madalsoode rabastumisel Erinevad turballigid teineteisele ladestununa moodustavad turbalasundi 3,7% kogu maafondist, 0,1% haritaval maal 9% Eesti soodest Soomuldade omadused: Dm 0,1 0,2 Mg m-3, sõltub lagunemisastmest T1T2T3 Pü 5080%
tagajärjel. Soode levik · Keskmiselt on Eestis soostunud umbes 22% maismaast (nn liigniiske on üle poole maismaast). · 2013.a. andmetel katavad ,,tõelised" sood vaid umbes 5,3% Eesti pindalast. · Võrreldes 1950. aastatega on soode pindala vähenenud 2,7-2,8 korda. Soostunud maade pindala on vähenenud palju rohkem. Soode liigitus Soopaigad (soo troofsus, toitumine, edasi taimkatte ja mikrovormide alusel). Soopaigased võib aluseks võtta soo taimkatet, soomassiivi kuju, turbalasundi tüüpi ja soonõo kuju ja tekkeviisi, soo arengufaasi. Soo kui elupaiga seisukohalt olulised liigitused lähtuvad soostumist esilekutsuvast tegurist ning väljendavad kasvukoha toitelisust jm. tingimusi. Sobib ka soode liigitus "Paal, 1997, 2001" põhjal. Allikasood · võivad kujuneda gleimuldadele, ei eelda alati tüseda turbakihi olemasolu; · on alati põhjaveetoitelised, millele viitab tüsedama turbakihiga soodes liigirikkus ja liigiline koosseis
kasvukohatüübid. 1.1. RABA KASVUKOHATÜÜP (Rb) 53 Rabametsad kasvavad sademeveest küllastunud, toitainetevaesel sügaval või väga sügaval, eelkõige turbasammalde poolt moodustatud rabaturbal. Kui puurinne on puude suurele vanusele vaatamata väga hõre (liituvus alla 0,3) ja madal (alla 3 m), kasutatakse mõistet "puisraba". Puude kasvutingimuste halvenemine rabas on seotud vähetoitelise turbalasundi tüseduse kasvamisega. Reljeef: kumer või tasane, lauged nõlvad raba äärealadel; mätliku mikroreljeefiga. Muld: vähetoiteline rabaturvas lasub vahetult huumus-illuviaalsel leet-gleimulla profiilil või mitmesuguse tüsedusega madal- või siirdesooturbal. Sügava sfagnumi-turbalasundi korral esineb rabametsa kasvukohatüüp laugetel rabanõlvadel või kuivendusest mõjutatud rabaosades, eriti kui selle turba tuhasisaldus ja lagu-nemisaste on
Kui mänd ja kask ei ole kasvukoha suhtes valivad, siis kuusk ja hall-lepp, eriti aga haab eelistavad valdavalt viljakamaid kasvukohti. Kuigi erinevad puuliigid eelistavad erinevaid kasvukohti ja nende keskmine vanus on erinev, siis diameetri, eriti aga kõrguse keskmiste näitajate poolest ei ole kolme enamlevinud puuliigi puistud nii erinevad. KASVUKOHATÜÜBID Kõige üldisemalt jagatakse metsad mineraalmuldadel kasvavateks arumetsadeks ja turvasmuldadel kasvavateks soometsadeks (turbalasundi paksus 30 cm või enam). Esimesed moodustavad 77,6% ja teised 22,4% metsamaa pindalaks. Kasvukohatüübi nimetus on peamiselt tuletatud metsa alustaimestiku iseloomulikuma taimeliigi nimetusest, soometsade puhul soo liigist. Praktilises metsanduses eristatakse 26 kasvukohatüüpi (või alltüüpi), mis on koondatavad kümneks kasvukohatüübi rühmaks. METSADE VANUSELINE JAGUNEMINE Eesti metsade keskmine vanus on 56 aastat, ulatudes olulisemate puuliikide osas hall-lepikute 30 aastast
kasutatakse ära madalama lagunemisastmega turvas ja seejärel jõutakse kõrgema 31(113) Villu Vares Energia ja keskkond lagunemisastmega turbakihtideni, millest toodetakse põhiliselt kütteturvast. Joonis 3.32. Kuivenduskraavide pressimine raba pinnasesse seadmega OJ-1.3K Soome firmalt SUOKONE OY Võimalik on ka turba kaevandamine korraga kogu turbalasundi sügavuselt. Sellist turbatootmisviisi rakendatakse Iirimaal, kuid selle rakendamise katsed näiteks Eestis osutusid ebaõnnestunuks ja teadaolevalt pole Balti mere äärsetes maades mujal sellist tehnoloogiat katsetatud. Turbatootmine on hooajaline tegevus. Kevadel saab tootmisega alustada kohe pärast lume ja maapinna sulamist. Varakevadel on õhu suhteline niiskus madal, mis loob eriti soodsad tingimused turba looduslikuks kuivamiseks. Suve teisel poolel õhu suhteline niiskus kasvab ja
See toimub madalamatel aladel, kust pinnavesi ei saa kiiresti ära voolata või ei imbu sademevesi maa sisse. Ülejäänud sood on tekkinud peamiselt madalate järvede kinnikasvamisel. Need protsessid hakkasid toimuma umbes 6500 aastat tagasi. Mida väiksem on veekogu sügavus, seda rohkem on seal tavaliselt taimestikku ja seda kiiremini ta kinni kasvab. Soo arenemise esimeseks järguks on madalsoo. Esialgu on selle pind ümbruskonnast madalam, kuid hakkab turbalasundi kasvades vähehaaval kerkima. See soodustab veevoolu aeglustumist. Madalsoo läheb siirdesoo järgu kaudu üle kõrgsooks ehk rabaks. Rabad on meil hakanud kujunema peamiselt pärast viimast jääaega. Rabapinnas koosneb peaaegu täielikult turbasamblast. Soo arenemisprotsessid on aeglased. Üleminek ühelt astmelt teisele võib võtta tuhandeid aastaid. Euroopas on peamiseks soode liigiks madalasood. Eestis on madalsoode all 57 %, siirdesoode
annaabi.ee 
