Eesti keskaeg
tihedam kui varem. 13. sajandil võis leiduda üksikuid mere läheduses paiknevaid
rannakülasid, millele viitavad kalmerühmad. Kuid enne vallutusaega olid Eesti
rannikualad siiski alalise asustuseta. Keskajal see muutus: 13.-16. sajandini tekkis
pidev rannaasustus. Asustuse kasv on jälgitav Lõuna- ja Ida-Eestis, kus
külakalmistud sisaldavad palju ehteleide ja savinõukilde. Sisekolonisatsioonist ja
rahvaarvu kasvust annavad tunnistust ka järvesetetes ja turbaladestustes leiduv
taimede õietolm ning metsapõlengutele viitavad söekübemed.
Õietolmudiagrammide põhjal inimmõju loodusele keskaja lõpuks ligikaudu
kuuekordistus, 13. saj algusega võrreldes. Väheste uurimistööde tõttu on raske öelda,
kuivõrd tugevad olid samalaadsed muutused Eesti teistes osades.
Sisse- ja väljaränne: Osa keskaegse Liivimaa elanikest olid sisserändajad.
"Sakslaste" osakaalu Liivimaal on hinnatud ligi 1/30, kuid oluline osa neist oli juba
annaabi.ee 
