segus kase või sanglepaga. 3)turbased- istutatakse arukask, sanglepp, mänd 4)kivised- istutatakse mänd ja arukask ning astelpaju. 28.Missugustepuuliikidega metsastatakse liiva- ja kruusakarjääre? Kivisemad alad metsastatakse männiga 1x1,5m, 6700tk/ha. Lehtpuudest sobivad sanglepp ning arukask 1,5x1,5m, 4500tk/ha. 29.Maapinna ettevalmistamine metsastamiseks jääksoos. Jääksoodes valmistataakse maapinda ette vastavalt veereziimile. 1)Alla 50 cm turbakihiga jääksood, kus on soodne veereziim(põhjavesi ei tule kõrgemale kui 30cm), tehakse sügav täiskünd, mis toob mineraalpinnase maa peale. 2)Alla 50 cm turbakihiga jääksood, mis periooditi või pidevalt kannatavad liigniiskuse all, valmistatakse maapind ette adravagudena. Vesi voolab kraavi ning puud istutatakse vaoharjale, kuid puud jäävad tormihellad. 3)Üle 50cm turbakihiga jääksood, kus on soodne veereziim ei valmistata maapinda ette.
saadud uurimistulemused. Suurimad sood on Puhatu (57 000 ha), Epu-Kakerdi (39 000 ha), Endla (25 100 ha), Lavassaare (37 800 ha), Suursoo (17 100 ha), Peedla (15 500 ha). Valdavaks on siiski väikesood - 9836 soost 85% on pindalaga 1-10 ha. Turbavarude jaotumine Eesti alal on ebaühtlane, suurimad on Ida-Virumaa lõunaosa ja Pärnumaa soode varud. Märkimisväärsed on varud ka Kesk- ja Vahe-Eesti soomassiivides. Turbamaardlatena käsitatakse praegu 0,9 m paksuse turbakihiga üle 10 ha pindalaga soid. Sellistele tingimustele vastab 1626 sood, neist 520 on majanduslikult huvipakkuvad. Suuremate soode turbakihi paksus on keskmiselt 4-5 m, harva ka 7-8 m. Üksikutes soodes leidub anomaalse paksusega kihte - 18 m Võllamäe ja 12 m Napsi soos. Aastane turba juurdekasv on umbes 0.9 mm; juurdekasv soodes on suurim aasta jahedal ja niiskel perioodil. Turvas jaotub oma tekkeviisilt ja kasutusalalt kaheks alatüübiks. Põhjaveest toitunud
toiteelemendid) Eesti on maailmas üks sooderikkamaid paiku 22,3% meie territooriumist on soode all. Suurimad sood on on Puhatu (57 000 ha), Epu- Kakerdi (39 000 ha), Endla (25 100 ha), Lavassaare (37 800 ha), Suursoo(17 100 ha),Peedla (15 500 ha). Turba jaotamine Turbavarude jaotamine Eesti aladel on ebaühtlane, suurimaid on Ida-Virumaa lõuna osa ja Pärnumaa soode varud. Suured varud on ka Kesk- ja Vahe- Eesti soomassiivides. Turbamaardlatena käsitatakse praegu 0,9 m paksuse turbakihiga üle 10 ha pindalaga soid. Suuremate soode turbakihi paksus on keskmiselt 4-5 m, harva ka 7-8 m. Vähestes soodes on turbakihi paksus suurem - 18 m Võllamäe ja 12 m Napsi soos. Turvast kasvab aastat juurde umbes 0,9 mm, juurdekasv on soodes suurim aasja jahedamal ja niiskemail perioodil. Turvas kui tähtis maavara Turvas on olulise tähtsusega energeetiline maavara, mis loob Eesti alal lootustandva perspektiivi tuleviku tarbeks, Turba varu Eestis on väga suur, asume turba tekkeks
tammed. Nende seas ka kuuski ja kaski. Põõsastest on levinum sarapuu, kuslapuu, näsiniin jt. Rohurinne koosneb sõnajalgadest, ülastest, sinililledest, kopsurohust, naadist jpm. Lodumetsad Sarnaneb salumetsaga. Ka siin on küllalt viljakas muld, kuid liigniiske pinnas. Kuuse ja saare kõrval kasvavad puudest sanglepp, sookask, põõsastest toomingas, lodjapuu ja paju. Rohurindes valitsevad tarnad, pilliroog, sõnajalad, angervaks jpm. Madalsoometsad Muld on paksema turbakihiga, millel kasvavad tarnad ning kõrrelised, pajupõõsad ja sookased. Rabametsad Kasvab väga paksul vesisel turbasamblakihil. Puuliigiks on siin vaid kidur mänd. Põõsastest võib vaid nimetada vaevakaske, mille näpuotsa suurused lehed on peenete oksaväätide küljes ei torka esmapilgul silmagi. Rohttaimedest näeb sagedamini sookailu, sinikat, villpead, rabamurakat ja jõhvikat. Vahel võib kohata omapärast putuktoidulist huulheina. Eesti metsad
Kuresoo mitmele osale on antud omaette nimi, näiteks lõunaosa kannab Suitsna, põhjaosa Leetva raba nime. Raba põhjapoolses osas on Toonoja soosaar, mis on oma nime saanud rabavett ärajuhtiva oja järgi. Kuresoo Erinevad metsad hõlmavad Soomaa rahvuspargi territooriumist ligikaudu kolmandiku. Luidetel kasvavad kuivad ja valgusküllased nõmme- ja palumännikud. Jõgede üleujutusaladel levivad lammimetsad ning soid ääristavad soometsad. Madalsoometsad kasvavad lagunenud turbakihiga aladel, kus on iseloomulik kestev kõrge veeseis, rabametsad levivad turbasammalde poolt moodustatud rabaturbal. Kõdusoometsad on tekkinud soometsadest, mida on pikaajaliselt kuivendatud. Soomaa metsade enamlevinud puuliigid on mänd, kask ja sanglepp. Soomaa Rahvuspargis on kokku loetletud 539 liiki soontaimi, neist 38 puu-ja põõsaliike. Eestis kaitsealuseid liike on leitud 29, haruldaseim taimeliik on liiv-hundihammas. Soomaal on kaunid kõik aastaajad
korda seada.puuliikideks Sobivamateks jääksoodel on mänd ja arukask. Mändi tuleks istutada mõni cm (3 cm) sügavamale kui tehakse seda mineraalmaal. See nõrgendab külmakohrutuse tagajärgi ja suveperioodil pindmise turbakihi läbikuivamisest tingitud niiskusepuudust. Mändi kultiveeritakse, kask levib tavaliselt looduslikult. Kui jääksoo ümbruses arukaske ei kasva, on soovitatav teda külvata kuni 20 cm laiuste ribadena iga 50 meetri järel.Hästi kuivendatud õhukese turbakihiga soodes (1. rühm) ja nendes üle 50 cm paksuse turbakihiga soodes, kus maapinnale jääb suhteliselt viljakam madalsooturvas (osa 3. rühmast), võib kasvatada kuuske, mis on madalsoos kõige tootlikum puuliik. Kuna alla 2 m kõrgused kuused kannatavad hiliskülmade käes, tuleb kuuske kasvatada kase turbe all.
Referaat Madalsoo Koostas: Tallinn 2008 Sisukord 1. Üldiseloomustus. 2. Asukoht 3. Abiootiliste tegurite iseloomustus. 4. Biootilised tegurid 5. Energia liikumine toitumistasemel. 6. Ökosüsteem kui tervik 7. Rästikute populatsioon 8. Ökoloogilised globaalprobleemid. 1, Üldiseloomustus. Madalsoo on põhjaveest toituv vähemalt 30 cm paksuse turbakihiga ala. Madalsood kujunevad veekogude kinnikasvamisel või mineraalmaade soostumisel ja on soode esimene arenguaste Liikuv põhjavesi rikastab turvast hapniku ja toitainetega ning seetõttu on madalsood kõige liigirikkamad. Toitaineid tuleb madalsoopinda pidevalt juurde nii põhjaveest kui ka kevadiste, sügiseste üleujutustega Madalsood jagunevad toitumuselt nelja rühma: õõtsiksood, luhasood, allikasood ja nõosood. Et soodes on enamasti liigniiske, siis suudavad
Nõuded: 1. metsastatavate jääksoode turbakihi keskmine tüsedus peab olema vähemalt 30 cm. 2. põhjavee tase vegetatsiooniperioodil peab olema keskmiselt 40...50 cm sügavusel, kevadel 20...30 cm sügavusel. Kui põhjavesi on kõrgemal ja kevaditi ning sügiseti esineb üleujutusi, tuleb enne metsastamist kuivendusvõrk korda seada. Turbakihi paksuse ja veereziimi järgi jagatakse meie jääksood nelja rühma: 1) alla 50 cm paksuse turbakihiga jääksood, kus veereziim on soodne - põhjavesi ei tõuse kõrgemale kui 30 cm; 2) alla 50 cm paksuse turbakihiga jääksood, kus kas pidevalt või periooditi kannatavad liigniiskuse all (võib esineda üleujutusi); 3) paksema kui 50 cm turbakihiga jääksood, kus veereziim on soodne; 4) paksema kui 50 cm turbakihiga jääksood, mis kas pidevalt või periooditi kannatavad liigniiskuse all. Maapinna ettevalmistamine 1
hanedele. Kuresoo mitmele osale on antud omaette nimi, näiteks lõunaosa kannab Suitsna, põhjaosa Leetva raba nime. Raba põhjapoolses osas on Toonoja soosaar, mis on oma nime saanud rabavett ärajuhtiva oja järgi. Erinevad metsad hõlmavad Soomaa rahvuspargi territooriumist ligikaudu kolmandiku. Luidetel kasvavad kuivad ja valgusküllased nõmme- ja palumännikud. Jõgede üleujutusaladel levivad lammimetsad ning soid ääristavad soometsad. Madalsoometsad kasvavad lagunenud turbakihiga aladel, kus on iseloomulik kestev kõrge veeseis, rabametsad levivad turbasammalde poolt moodustatud rabaturbal. Kõdusoometsad on tekkinud soometsadest, mida on pikaajaliselt kuivendatud. Soomaa metsade enamlevinud puuliigid on mänd, kask ja sanglepp. Soomaa Rahvuspargis on kokku loetletud 537 liiki soontaimi, neist 38 puu-ja põõsaliike. Eestis kaitsealuseid liike on leitud 29. Soomaal on kaunid kõik aastaajad. Juuni tipphetked on ajal, mil
Ks 2,5x2m 2000tk/ha Ta 3x3m 1110tk/ha + Ku Ets 2x2,5m 2000tk/ha 3x3m 1110 tk/ha 1) Go, GI Sellele mullale sobiksid eelkõige aru- ja sookask, sanglepp ning saar ning nad jäävad metsastuma looduslikult. 2) Go1 Antud mullale ei leidnud sobivat liiki 4)M' Sellele mullale sobiks eelkõige sanglepp, kui see muld oleks kuivendatud. Sanglepp vajab parasniiskeid, kuid talub märgi ja niiskeid muldi, kuid ei taha seisvat põhjavett, samuti ei taha paksu turbakihiga muldasid ega saviseid muldi. Tahab istutamist. 5)LkIg Sellele mullale sobib eelkõige kuusk, arukask, hübriidhaab, maarjakask ning tamm. Eelistab istutamist Kui suur on analüüsitud põllul enamlevinud mulla osatähtsus kogu Eesti maafondist ja haritavast maast (%) ning milline on selle mulla peamine levikuala Eestis? Antud põllul domineerib leostunud gleimuld ,,Go" ning tema osakaal on 49%. Antud mulla rühma levik kogu maafondil on 519,6ha, protsendina on see 13,1.
ulatub üle 300 meetri.Vällamäel on väga elamuslik pinnamood, erakordselt järsud ja rahutud nõlvad. Künkal on peamine vaatamisväärsus põliskuusik. Kasutades vanu hobuseteid ja metsasihte on Vällamäe metsastele nõlvadele rajatud ligi 2km pikkune matkarada. Talvel on seal võimalik suusatada ja suvel sõita rattaga. Rada viib üpris väikese pindalaga soo juurde. Soolapi turbakihi sügavus on 17 meetrit. Teist nii sügava turbakihiga sood Eestis ei teata olevat. (Relve, 2008) Haanja looduspark Haanja looduspark hoiab, taastab ja arendab Haanja kõrgustikule aja jooksul inimese ja looduse koosmõjul kujunenud iselaadset maastikku, looduskooslusi ning elulaadi. Haanja looduse ning kultuuripärandi säilitamiseks ja kaitseks on loodud Haanja looduspark. See sündis endiste väiksemate kaitsealade, nagu Suure Munamäe ja Vällamäe, Rõuge ürgoru ja
rippsillad ja pukksillad (Lisa 2 pilt 4). Praegusel ajal võib rippsildasid näha Sandra küla mail Karuskosel ning Aesoos ja Leetval. (Leito, Kimmel, & Ader, 2007) 5 Loodus Soomaa pinnamood on enam vähem tasane, vaid lõunaosas kergelt lainjas. Pinnamood on kujunenud mandrijää taandumisel liustikuservas ja Sakala kõrgustiku vahel. Hiljem nendes nõgudes kujunesid veekogud, millest tuhandete aastate jooksul on arenenud paksu turbakihiga sood. Iseloomulikkud Soomaale on ka aeglase vooluga jõed, mis peaaegu iga aasta ujutavad üle 17 500 ha ning seda nähtust on hakkatud nimetama viiendaks aastaajaks (Lisa 2 pilt 3). Rahvuspark hõlmab enda alla viis suurimat raba. Rahvuspargis on laialt levinud märjad soometsad, kuid tema eriliseks uhkuseks on lammimetsad. Leidub ka salumetsatukki, tammesalusid, tammemännikuid ja nõmmemännikuid. Taimede liigirikkus on üsna suur leidub isegi mõningaid käpalisi
sampinjoni mütseel kasvab substraadist läbi kõige kiiremini 25C juures. Üldjoontes on mütseeli substraadist läbikasvamise ajal kasulik hoida CO2 tase võimalikult kõrge. See kiirendab seeneniidistiku kasvu tunduvalt. Mütseeli läbikasvamine kompostist võtab aega ca 2 nädalat. Seejärel peavad komposti pinnal näha olema valkjad üksteisega kokkupuutuvad seeneniidistiku ringid ja kui mütseel on katnud 90% subst.pinnast siis kaetakse peenar õhukese turbakihiga ja algab seenesügis. Nüüd on õige langetada ruumi temp 10 -20 kraadini ja vähendada CO2 taset poole võrra. Niiskuse hoidmiseks tuleb piserdada vett ( tugev kastmine kahjustab seeneniidistikku ). Mütseeli kattekihist läbikasvamine võtab aega 10-12 päeva. VILJUMINE Esimine viljumine algab 5ndal nädalal peale nakatamist või 2-3 nädalal peale turbaga katmist. Seejärel hakkab viljumine toimuma nädalase intervalliga kuni 10nda nädalani. Siis toimub tühjendamine ja desinfitseerimine
lihet vabapinnalise põhjavee tase, sest nõlva kuivendanud drenaaži äravoolud purunesid või ummistusid. Need ohtlikud ummistused eemaldati kiirelt pärast seda, kui kõrvalhoone keldrisse oli tulnud vesi. Üks võimalus nõlva lihkeohtlikkust vähendada ongi drenaaži korrashoid: see aitab alandada veetaset nõlva moodustavates savides. Viimase tähtsust just Sauga lihke piirkonnas rõhutab asjaolu, et vaid mõnesaja meetri kaugusel jõest algab kuni nelja meetri paksuse turbakihiga raba. See on ühtlasi looduslik veekäsn: toidab põhjavett pidevalt ja hoiab selle taseme kõrge isegi kuival ajal. Veetaseme tõus nõlvas, kas halveneva äravoolu või sademeterohkuse tõttu, suurendab selle ülemise osa kaalu. 6 Sauga sild Uus Sauga jõge ületav sild paikneb Ehitajate teed Lihula maanteega ühendaval trassil, mis on osa 14 km pikkusest Pärnu ümbersõidust
Sampinjoni mütseel kasvab substraadist läbi kõige kiiremini 25C juures. Üldjoontes on mütseeli substraadist läbikasvamise ajal kasulik hoida CO2 tase võimalikult kõrge. See kiirendab seeneniidistiku kasvu tunduvalt. Mütseeli läbikasvamine kompostist võtab aega ca 2 nädalat. Seejärel peavad komposti pinnal näha olema valkjad üksteisega kokkupuutuvad seeneniidistiku ringid ja kui mütseel on katnud 90% subst. Pinnast, siis kaetakse peenar õhukese turbakihiga ja algab seenesügis. Nüüd on õige langetada ruumi temp. 10-20 kraadini ja vähendada CO2 taset poole võrra. Niiskuse hoidmiseks tuleb piserdada vett (tugev kastmine kahjustab seeneniidistikku). Mütseeli kattekihist läbikasvamine võtab aega 10-12 päeva. Viljumine Esimine viljumine algab 5ndal nädalal peale nakatamist või 2-3 nädalal peale turbaga katmist. Seejärel hakkab viljumine toimuma nädalase intervalliga kuni 10nda nädalani. Siis toimub tühjendamine ja desinfitseerimine.
puuliikideks Sobivamateks jääksoodel on mänd ja arukask. Mändi tuleks istutada mõni cm (3 cm) sügavamale kui tehakse seda mineraalmaal. See nõrgendab külmakohrutuse tagajärgi ja suveperioodil pindmise turbakihi läbikuivamisest tingitud niiskusepuudust. Mändi kultiveeritakse, kask levib tavaliselt looduslikult. Kui jääksoo ümbruses arukaske ei kasva, on soovitatav teda külvata kuni 20 cm laiuste ribadena iga 50 meetri järel. Hästi kuivendatud õhukese turbakihiga soodes (1. rühm) ja nendes üle 50 cm paksuse turbakihiga soodes, kus maapinnale jääb suhteliselt viljakam madalsooturvas (osa 3. rühmast), võib kasvatada kuuske, mis on madalsoos kõige tootlikum puuliik. Kuna alla 2 m kõrgused kuused kannatavad hiliskülmade käes, tuleb kuuske kasvatada kase turbe all.
TURBAALA on selline maastik, kus alalise veerohkuse ja hapniku vaeguse tõttu mullas jääb osa orgaanilist ainet lagundamata ning see on ajapikku ladestunud soomulla ehk turbana. (Soostumine, turvastumine) (Masing 1988) Turbaalad on paksu turbalasundiga kaetud maastiku osad sõltumata sellest, kas seal turba ladestumine jätkub, on katkenud või turbalasund degradeerub. Turbaala: taimkattega või taimedeta ala, mis on kaetud looduslikult akumuleerunud turbakihiga SOO on turbaala, kus turbakihi paksus on üle 30 cm ning selle ladestumine ei ole katkenud. • Puissoo- puurinde liituvus alla 0,3; keskmine kõrgus alla 4m • Soomets- puurinde liituvus üle 0,3; keskmine korgus üle 4m • Soostuv mets – puurinde liituvus üle 0,3, keskmine kõrgus üle 4m, turbakiht alla 30cm • Soostuv rohumaa e. Soostuv niit -turbakiht alla 30 cm, lage või hõredalt puudega kaetud
tulenevatest raskustest metsade majandamisel. Metsatüüpidest on siin enim esindatud palu- ja siirdesoometsad, samuti rabametsad. Salumetsad kasvavad väga viljakatel aladel. Need on aga enamasti üles haritud ja seetõttu esineb salumetsi tükati järsematel nõlvadel. Põllumajandusmaade metsastumisega hakkavad salumetsa kooslused taastuma. Rahvuspargis esinevad salumetsad Rebäsemõisa ümbruses. Madalsoo- ja lodumetsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel. Madalsoid on vähe säilinud, kuna mitmed alad on raadatud heinamaaks ning osa on kuivendatud. Väärtuslikumad ja kuivenduse mõjuta madalsoometsad esinevad peamiselt Ähijärvest läände ja lõunasse jäävatel aladel. Lodumetsi esineb rahvuspargis läbivoolulistes lohkudes väikeste puistutena Liivalumbi ja Aruküla-Labassaare sihtkaitsevööndites. Kogu Karula rahvuspark on jagatud vöönditeks ning igal vööndil on kindel funktsioon.
Aastatuhandete jooksul on turbakiht Eestis kasvanud kõige rohkem 16 meetrini. Moodustumistingimuste järgi eristatakse madalsooturvast (mis on moodustunud madalsoos) ja rabaturvast (mis on moodustunud rabas). Varude poolest on esikohal USA (13 miljardit tonni) ja Venemaa (12 miljardit tonni). Turvas Eestis Turbavarude jaotumine Eesti alal on ebaühtlane(Ida-Virumaa lõunaosa ja Pärnumaa soode varud suurimad). Turbamaardlatena käsitatakse praegu 0,9 m paksuse turbakihiga üle 10 ha pindalaga soid. Sellistele tingimustele vastab 1626 sood, neist 520 on majanduslikult huvipakkuvad. Suuremate soode turbakihi paksus on keskmiselt 4-5 m, harva ka 7-8 m. (18 m Võllamäe ja 12 m Napsi soos). Aastane turba juurdekasv on umbes 0,9 mm; juurdekasv soodes on suurim aasta jahedal ja niiskel perioodil. Turvas on olulise tähtsusega energeetiline maavara, mis loob Eesti alal lootustandva perspektiivi tuleviku tarbeks. Turbavaru Eestis on väga suur (
ülessulatatud viljadest tuleb seemned kiiresti eraldada ja külvata. Idanevusprotsent on sügavkülmutatud marjadest eraldatud seemnetel väiksem, kui värsketest viljadest eraldatud seemnetel. Külv Mustikaseemneid külvatakse hilissügisel või varakevadel pärast mõnekuulist stratifitseerimist külvikastidesse. Kasvusubstraadina kasutatakse väetisteta, neutraliseerimata, happelist turvast. Seemned segatakse liivaga ning pärast külvamist kaetakse seemned õhukese turbakihiga. Paljundusmaterjal vajab valgust vähemalt 16 tundi ööpäeva jooksul. Seemned idanevad 6 keskmiselt 21 päeva kasvuhoones temperatuuril 21 ºC öösel (8 tundi) ja 23 ºC päeval (16tundi). Turvas hoitakse parasniiske, et vältida tõusmete hukkumist liigniiskuse või kuivuse tõttu. Taimede kasvatamine Seemikuid pikeeritakse 2 cm pikkuselt istikukasti, -potti või kilerulli. Pikemate seemikute
üleniiskuse all kannatavatel aladel, nagu Eesti, on nad magedad. 3. Mis annab sooveele omapärase lõhna ja maitse? V: Sood on alad, kus muld on suurema osa aastast niiskusega küllastunud, madalamatel kohtadel sageli veega kaetud. Soos kasvavad niiskuselembelised taimed. Liigniiskuse tõttu õhk ei pääse turbakihtidesse ja orgaanilised jäänused kõdunevad aeglaselt. Seepärast ongi sood ja rabad kaetud paksu taimejäänustest koosneva turbakihiga, mida sageli kasutatakse kütteturbana, kasvuhoonete muldade koostises, balneoloogias jne. Protsessidel, mis toimuvad soostumisel, on eriti suur tähtsus liigvee ärajuhtimisel ja melioratsioonil üldse. 4. Kuidas erinevad veelahkmesood ja rabad toitumise poolest siirde- ja madalsoodest? V: Veelahkmesood ja rabad toituvad sademetest. Siirdesoo toitub põhjaveest ning sademetest. Madalsood toituvad veekogude veest ja põhjaveest. 5. Kus on otstarbekas kasutada rabaturvast ja madalsoo turvast?
laanemetsad, mis levivad peamiselt saviliivase moreenkattega kuplistiku aladel. Karulale omaseid sürjametsi võib leida pärandkultuurmaasikku jäävate kuplite pealt, kus muld on karbonaadirikas ja läbi kuivav. Salumetsad kasvavad viljaka mullaga aladel. Kuna sellised mullad on enamasti ülesharitud, leidub salumetsi peamiselt vaid järsematel nõlvadel, mida oli raske põllumajanduslikult kastutada. Madalsoo- ja lodumetsad kasvavad kekmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel. Karula rahvuspargis on registreeritud 98 sambliku liiki, millest ühtegi pole kantud punasesse raamatusse. Harvaesinevatest liikidest on leitud sinakat härmasamblikku ja Rei porosamblikku. Samblaliike on Karula rahvuspargist leitud 157, millest kaheksa on kantud Eesti Punasesse Raamatusse. Haruldaseim on läikiv kurdsirbik. Inimpelglikke liike on registreeritud 26 ning turbasamblaid on leitud 24 liiki.
kompostiäratajaga või kanasõnnikuga. Kui jäätmed on kuivad, siis tuleb neid niisuta juba hunnikusse kuhjates. Valmis komposti on raske ühtlaselt niisutada. Kompostihunnik tuleb teha piisavalt suur, et see jaksaks kõdunemisprotsessi käimas hoida. Sobiv laius kompostihunnikule on 1,5–2 meetrit ja kõrgus 1–1,5 meetrit, pikkuse võib teha vastavalt vajadusele. Kui kompostihunnik on saavutanud sobiva suuruse, võiks selle katta umbes 10 cm paksuse mulla- või turbakihiga. Turbakiht vähendab niiskuse ja toitainete eraldumist hunnikust. Viimase lihvina võib hunniku katta umbes 10 cm paksuse heina- või õlekihiga, mis hoiab komposti kauem soojana. Kompostihunnikusse umbrohtu visates tuleb meeles pidada, et umbrohu seemned ja juured kaotavad idanemisvõime siis, kui hoida neid paar päeva vähemalt 55-kraadises kompostis. Soojusisolatsioonita kompostihunnikus on sellist temperatuuri võimalik saavutada ainult hunniku keskel. Seepärast tuleb mata umbrohi alati
Nii nagu voortele, on ka põhiliste mullaliikide levikule omane loode-kagusuunaline vöötmelisus. Nii katavad tasasemaid voorelagesid ning moreentasandikke leetunud kamarmullad, mis on nõrgalt või 7 keskmiselt leetunud. Laugetel voorenõlvadel levivad ribadena leostunud ja leetunud kamar karbonaatmullad (Remmel 1978). Gleistunud ja soostunud mullad esinevad voorte jalameil ning madalamatel künnistel. Vooremaa pindalast hõlmavad 20-27% üle 1 meetri paksuse turbakihiga sood. Valdav osa (92 %) Vooremaa soodest on madalsood, põhjuseks on lühiealisus ja lubjarikkad põhja- ja pinnaseveed. Nendes madalsoodes on väikeseid siirdesoo- ja rabalaike. Mineraalmullad on saviliiv või liivsavi lõimisega ning tompja struktuuri ja hea veereziimiga. Vooremaa mullad koos Põltsamaa ümbruse muldadega kuuluvad loodusliku viljakuse poolest Eesti viljakamate muldade hulka (kõige viljakamad mullad on Pandiveres) (Remmel 1978). 4. Elusloodus 4.1. Taimestik
rabad. Madal ja kõrgsoode vaheaste on siirdesoo. Seal kasvavad mätastel tüüpilised rabataimed, mätastevahelistes lohkudes aga madalsootaimed. Sageli esineb ühe ja sama soo piires nii madal- ja siirdesood kui ka raba. Sõltuvalt paiknemisest maastikul võib eristada sulglohu e söllisoid, väljavooluta nõosoid e veelahkmesoid, nõlvasoid, lammi- e luhasoid. Rabad jagunevad valdavalt õhukese kuni 0,5 m paksuse veest küllastunud turbakihiga nõmmerabadeks ja sügavturbalisteks rabadeks (liigitatakse omakorda lage- ja puisrabad ning rabametsad). Rabasid iseloomustavate eriilmeliste taimekooslustega mikroreljeefivormide (mättad, peenrad, lohud, älved, laukad ) alusel eristatakse lage- ja puis-mätta, älve- ning laukarabasid. Soode kuivendamise tulemus on inimtekkelised kõdusood, kus turvast enam ei teki ja olemasolev turvas laguneb intensiivselt.
Veereziim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulik on mitmekesine mikroreljeef kännumättad ning nende vahelised lohud. Puistus domineerib enamasti sanglepp. Mättavahedes kasvab madalsoo- ja lodutaimi, lohkudes ka vee- ja kaldataimi (hundinui, kollane võhumõõk). Kõige rohkem lodumetsi on säilinud Emajõe ülemjooksul ja Narva veehoidla naabruses. Madalsoometsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toitaineterikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Puurindes valitseb viletsakasvuline sookask, põõsarindes pajud ja madal kask, Lääne- Eestis ka porss. Rohustus leidub rohkesti tarnu, sookastikut, soopihla ja ubalehte. Suhteliselt rohkem on madalsoometsi Kesk-Eestis. Siirdesoometsad on nii ajaliselt kui ruumiliselt üleminekulise iseloomuga vaheaste madalsoo- ja rabametsa vahel.
karusammalt. Levinud Põhja- ja Lääne-Eestis. 1.7.2. karusambla kkt.- levinud soode ümbruses tasandikel. Mulla lähtekivimiks savid ja liivsavid. Veepiir võib tõusta maapinnani. Põõsarinne hõre ja vilets. Alustaimestikus vähenõudlikud puhmad, tarnad, kõrrelised, osjad. Samblarindes domineerivad turbasamblad ja karusammal. 2. Soometsade klass 2.1. Rohusoometsade tüübirühm- kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toiterikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Levinud põhiliselt Kesk- ja Loode-Eestis. 2.1.1. lodu kkt.- toitub karbonaadirikastest vetest. Levinud lammidel, madalikel. Mikroreljeef hästi mätlik. Iseloomulikuks tunnuseks lodulaigud (vesi maapinnal, mudane), kus kasvavad kollane võhumõõk, ussilill, varsakabi, soovõhk. Mätastel kasvavad mesofiilsemad taimed
Veereziim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulik on mitmekesine mikroreljeef kännumättad ning nende vahelised lohud. Puistus domineerib enamasti sanglepp. Mättavahedes kasvab madalsoo- ja lodutaimi, lohkudes ka vee- ja kaldataimi (hundinui, kollane võhumõõk). Kõige rohkem lodumetsi on säilinud Emajõe ülemjooksul ja Narva veehoidla naabruses. Madalsoometsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toitaineterikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Puurindes valitseb viletsakasvuline sookask, põõsarindes pajud ja madal kask, Lääne-Eestis ka porss. Rohustus leidub rohkesti tarnu, sookastikut, soopihla ja ubalehte. Suhteliselt rohkem on madalsoometsi Kesk-Eestis. Siirdesoometsad on nii ajaliselt kui ruumiliselt üleminekulise iseloomuga vaheaste madalsoo- ja rabametsa vahel
toimub toitainete rikastes tingimustes. Veereziim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulikon mitmekesine mikroreljeef kännu mättad ning nende vahelised lohud. Puistus domineerib enamasti sanglepp. Mättavahedes kasvab madalsoo-ja lodutaimi, lohkudes ka vee-ja kaldataimi (hundinui, kollane võhumõõk). Kõigerohkem lodumetsi on säilinud Emajõe ülemjooksul ja Narva veehoidla naabruses. Madalsoometsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toitainete rikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Puurindes valitseb viletsa kasvuline sookask, põõsarindes pajud ja 9 madal kask, Lääne-Eestiska porss. Rohustus leidub rohkesti tarnu, sookastikut, soopihla ja ubalehte. Suhteliselt rohkem on madalsoometsi Kesk- Eestis.
Sarnaseid rannamoodustiste-soode komplekse esineb näiteks PudisooSuurekõrve rannabarride süsteemis, samuti Hara rabast põhja pool. Kahe sootüübi vahel esineb erinevaid üleminekuid, nagu näiteks MaarikojaPedaspea Litoriinamere luidestunud barri taha kujunenud raba või Lohja ja Kasispea soo. Vähesed madalsood on tekkinud kunagiste rannajärvede ja järvikute kohale, sinna, kus jääjärveline savi asub maapinna lähedal. Neist suurimad on kuni 2,4 m paksuse turbakihiga madalsoo Virve küla lähedal ning kuni 1,2 m paksune Linaaia soo Juminda põhjaosas. Rannikumadalik piirneb lõunast klindiga, mille jalamil avaneb rohkesti allikaid, mille ümber on kujunenud allikasood. Neist tähelepanu väärivamad on Muuksis ja Tsitres, allikasoid asub ka Koljaku ja Oandu rannaastangu all. Klindi servale jääv Kahala soo paikneb Joldiamere laguuni nõos, ümbritsedes samanimelist järve. Soo pindala on 353 ha ja sellest ligi poole moodustab madalsoo
nüüdseks võssa kasvanud raiesmikku (Kaasik, Ploompuu 2005). On täheldatud ka vastupidist, kus rabakooslus on näidanud järk-järgulist taastumist sissekande vähenemise järel (Kaasik et al 2003). 1.3.3. Rabad eriliste kasvupaikadena Soo on maastiku osa, kus liigniiskuse tingimustes kasvab sootaimestik, mis kõdunemisel moodustab turba. Välistunnuste järgi mõistetakse soo all liigniiskeid maid, mille pealispind on kuivendamata olekus kaetud vähemalt 30 cm paksuse turbakihiga ning kuivendatud olekus 20 cm paksuse turbakihiga. Soid liigitatakse mitmesuguste põhimõtete ja tunnuste 20 järgi, tähtsaim ja levinuim on soode jaotamine: madalsoodeks, siirdesoodeks ja rabadeks (Taimre 1989: 336-337). Soode põhitüübid on madalsoo ja raba. Siirdesood on sillaks nende vahel; sõltuvalt arengustaadiumist lähevad need kord madalsoo, kord rabade alla (Valk 2005: 29)
Põõsarinne madalakasvulised puud ja põõsad (pihlakas, toomingas). Puhmarinne - -50cm kõrgused kääbuspõõsad (mustikas, sinikas). Rohurinne rohttaimed Samblarinne katab metsaalust maapinda. Puhma-, rohu- ja samblarinnet nimetatakse kokku alustaimestikuks. Ka metsataimede juured ja risoomid paiknevad mullas rindeliselt. Eesti metsade liigitus Soometsad soomuldadel kasvavad metsad. Arumetsad turbata või õhukese turbakihiga muldadel kasvavad metsad. Jagunevad: Loometsad paepealsel õhukesel mullal, enamasti männikud või männi-kuuse segamets, iseloomulikud ka kadakad. Alustaimestikus palju rohttaimi. Nõmmemetsad kõige kuivemal ja toitainevaesemal liivmullal kasvavad metsad, hõredad valgusküllased männikud. Alustaimestikus vähesed kuivalembesed taimed. 58
rindes. Mikrotsönoos – mitme sünuusi pidev ühendus teatud iseärasustega kasvukoha piires, nt. nõgudes või mätastel ühtse puurinde all. Partsell – kõiki rindeid hõlmav struktuuriosa, mida iseloomustab rinnete kombinatsioon, valitsev puuliik või selle puudumine. SOOD Soo on veerohke ala, kus suur osa taimejäänustest jääb lagunemata ja ladestub turbana. -Turba paksus enam kui 30 cm, õhema turbakihiga alasid nimetatakse soostunud aladeks. Soode levik -3% maismaast -subarktilistelt aladelt troopikani -kõige enam okasmetsade levikualal parasvöötmes -pindalalt on soid kõige enam Kanadas, Venemaal, USAs, Indoneesias, Soomes, Rootsis. Riigid soostumise % järgi: Soode levik sõltub: 1.Soome 31% -sademed 2
Soopaigased võib aluseks võtta soo taimkatet, soomassiivi kuju, turbalasundi tüüpi ja soonõo kuju ja tekkeviisi, soo arengufaasi. Soo kui elupaiga seisukohalt olulised liigitused lähtuvad soostumist esilekutsuvast tegurist ning väljendavad kasvukoha toitelisust jm. tingimusi. Sobib ka soode liigitus "Paal, 1997, 2001" põhjal. Allikasood · võivad kujuneda gleimuldadele, ei eelda alati tüseda turbakihi olemasolu; · on alati põhjaveetoitelised, millele viitab tüsedama turbakihiga soodes liigirikkus ja liigiline koosseis (siirdesootaimede seas ohtralt orhideid näiteks); · vesi on alati hapnikurikas ja suhteliselt külm, sesoonsed temperatuurierinevused on väikesed; 10 · vesi on enamasti mineraaliderikas ja orgaanikavaene; · võivad ka Eesti tingimusis asetseda mõõduka kaldega nõlvadel; · võivad olla suhteliselt väikese pindalaga (mõned ruutmeetrid);
muutustele on soodele iseloomulikud teatud arengustsenaariumid. · Muutusi võivad esile kutsuda kõik veereziimi muutvad tegevused, aga ka soosse sattuva vee mineraalse koostise muutumine (kunda tsemenditol, SEJ heitmed) · Kõrg- ja Madal-Eesti soode areng erineb detailides. Põhja-Eestis pae aluspõhi. Allikasood · Võivad kujuneda ka gleimuldadele, ei eelda alati tüseda turbakihi olemasolu · Põhjaveetoitelisusele viitab tüsedama turbakihiga soodes liigirikkus ja liigiline koosseis (siirdesootaimede seas ohtralt orhideid näiteks) · Vesi on alati hapnikurikas ja suhteliselt külm, sesoonsed temperatuurierinevused on väiksed · Vesi on enamasti mineraaliderikas ja orgaanikavaene - kaltsiumivaesed · Võivad ka Eesti tingimusis asetsed mõõduka kaldega nõlvadel · Võivad olla suhteliselt väikese pindalaga (mõned ruutmeetrid)
kasvatada hõbepuud, sest on hea meetaim (Seemnemaailm, 2008). Hooldus Väetamine orgaaniliste väetistega (veise- ja linnusõnnik) mõjub hästi. Soovitav on võra alla anda igal aastal ämbritäis komposti, millele lisada 150-200 g puutuhka. Kuna hõbepuu on põuale vastupidav, siis täiskasvanud taimed kastmist ei vaja. Vaid väga tugeva põua ajal anda 2-3 ämbritäit vett taime kohta. Et vältida umbrohtumist ja mulla kuivamist, on soovitav võraalused 3- 5 cm paksuse turbakihiga multsida (Seemnemaailm, 2008). Paljundamine Kuna läikiv hõbepuud annab rikkalikult juurevõsusid on kõige lihtsam teda sel teel paljundada. Samuti on hea ka haljaspistikutega paljundamine, sest hõbepuude haljaspistikud juurduvad hästi (Sander, 2009). 87 MAGNOOLIA Iseloomustus Magnoolia (magnolia) (joonis 21) esineb looduslikult: Põhja- ja Kesk-Ameerika, Lääne-India ning Ida- ja Kagu-Aasia
Võib kasvada ka kuival ja liivasel pinnal (Sander, 2011). Väetamine orgaaniliste väetistega (veise- ja linnusõnnik) mõjub hästi. Soovitav on võra alla anda igal aastal ämbritäis komposti, millele lisada 150-200 g puutuhka. Kuna hõbepuu on põuale vastupidav, siis täiskasvanud taimed kastmist ei vaja. Vaid väga tugeva põua ajal anda 2-3 ämbritäit vett taime kohta. Et vältida umbrohtumist ja mulla kuivamist, on soovitav võraalused 3-5 cm paksuse turbakihiga multsida (Seemnemaailm, 2008). Sobiv istutusaeg on kevad. Põõsaste vahekauguseks jäetakse 1,5-2 meetrit, istutamise sügavus 50-60 cm, juurekaela võib istutada 5 cm sügavamale. Kui põhjavesi on kõrgel, siis tuleks augu põhja panna drenaaz - liiv või killustik (Seemnemaailm, 2008). 2.2. Magnolia Magnoolia 2.2.1. Kirjeldus Magnooliate (magnolia) (Joonis 1) looduslikud levilad asuvad Põhja- ja Kesk- Ameerikas, Lääne-Indias ning Ida- ja Kagu-Aasias. Magnooliad on igihaljad või
Võrtsjärve ja Viljani Pärnu poole -7000-5000 aastat tagasi said Peipsi- ja Võrtsjärv (katkes ühendus Balti jääpaisjärvega) nüüdisaegse kuju -tektoonilise liikumised Peipsi nõos pole veel täiesti selged. (tänapäeval kerkib maakoor Peipsi nõo põhjaosas kiiremini kui lõunaosa ja järv valgub lõuna poole)1796 a. oli Piirissaare pindala 20,08 km² siis praegu 7,5.Holotseeni alguses oli Optjoki jõe suudmes veetase 10 m madalam. Akali on kaetud 2,5 m turbakihiga. Ozolitsa kirik (1458) varemad 2,5m vee all PEIPSI JÄRV: -pindala 3555 ruut km, üks Euroopa suurematest järvedest, Maailmas pindala poolest 53.kohal. -Veehulgalt väike(madal) -Peipsi jaguneb: põhjapoolseks(Suurjärveks) Lõunapoolseks(Pihkva järveks) Neid ühendavaks (Lämmijärveks) -Peipsisse voolab ligi 20 jõge. suurimad(Velikaja,Emajõgi,Võhandu,Želtsa, Narva jõgi välja ~12,3 miljardit vett aastas. Keskmine sügavus 7,1m,veemaht 25 km³
Novgorodi vahel. 11 000 aastat tagasi, kui jääaeg hakkas lõppema ja Valdai kõrgustikult tulnud liustikud sulasid, tekkis seal suur järv, millest hiljem kujunes soo. Kohati on turbakihi pakus seal 10 m. Eestimaa territooriumi pindalast on ligi veerand liigniiske. Turba teke ja muldade soostumine oli varem võimalik veelgi laialdasemal alal. Kraavitus ja maaparandus on soostumist aga piiranud. Kuivendusest rikkumata soode osakaal on meil ainult 5 %. Õhukese turbakihiga kaetud alasid, kus enamasti kasvab mets, on 3-4 korda rohkem. Suurem osa meie soid on väikesed. Soostumise poolest oleme maailmas Soome järel teisel kohal, meile järgneb Kanada (u 12 % pindalast). --- 95 Eesti kliima on kogu jääajajärgsel perioodil olnud soode tekkeks soodne. Kõige varem hakkasid sood kujunema Kagu-Eestis. Vanimateks soodeks loetakse Väikese Emajõe keskjooksul asuvat Kuiksilla sood, mille vanuseks hinnatakse u 10.000 aastat ja Linnusaare raba Endla soostikus
lõunaosa ligikaudu 13 000 14C-aastat tagasi, pärast seda on nii järve veetase kui ka kontuurid suuresti muutunud. Holotseenialguse Väike-Peipsi oli nüüdisjärvest oluliselt väiksem. Kuna Peipsi nõo põhjaosa kerkis lõunaosast kiiremini, hakkas Väike-Peipsi vesi valguma lõuna poole ja järv laienes. Preboreaali lõpus oli Optjoki jõe suudmes veetase praegusest vähemalt 10 m madalam, Emajõe suudmealal Akalis olev noorema kiviajaasulakoht on kohati kaetud kuni 3 m paksuse turbakihiga,Piirissaare pindala oli 1796. aastal 20,08, praegu vaid 7,5 km2. Järve nõos on Kvaternaari setete paksus kohati üle 50 m. Suurjärve (eriti selle põhjaosa) põhi on valdavalt liivane; Lämmi- ja Pihkva järve põhja katab peamiselt järvemuda, ida- ja lõunaranna lähedal turbamuda. Valdav osa järve põhjast on kaetud orgaanilise aine rohke (20– 40%) sapropeeliga, mis on kasutatav ravimuda, loomasööda ja väetisena. Värska lähedal on
annaabi.ee 
