Eestis on ka muid loodusvarasid peale põlevkivi. Näiteks turvas. Seda kasutatakse nii aianduses kui ka kütmisel (brikett ja tükk- kütteturvas). Eestis on pikaajalised turba tootmise ja kasutamise traditsioonid. Siinsed talupojad on arvatavasti aastasadu kasutanud turvast nii kütteks kui ka loomade allapanuks. Mehhaniseeritud kütteturba tootmise kohta on Eestist esimesed teated aastast 1861, esimene turbaküttel elektrijaam alustas tööd 1918. Esimene turbabriketitehas Eestis, ühtaegu teine maailmas, ehitati 1939. aastal Tootsis, kus toodetakse turbabriketti tänapäevani. Ka turba kasutamisel on keskkonnakahjud: et turvast saada tuleb soos selle koha pealt kuivatada, kust seda freesima hakatakse. Põhimõtteliselt soo hävitatakse. Kui nüüd rääkida taastuvatest loodusvaradest, siis ei saa mainimata jätta metsa. Umbes pool eesti pindalast on metsaga kaetud. Kuna raiemahud on suhteliselt väikesed, siis taastub metsa sama palju, kui seda tarbitakse
ettevõtted. Esimene sõjajärgse viisaastaku plaan koostati aastateks 1946 1950, kus nähti ette masina-, põlevkivi- ja põlevkivikeemia- ning ehitusmaterjalitööstuse kiire arengu. Sõjaeelne põlevkivitoodang ületati juba 1946. aastal. Loodi uus tööstusharu põlevkivigaasitööstus, mis orienteerus Eesti- välisele tarbijale. Põlevkivigaas suunati Kohtla-Järvelt torujuhet pidi Leningradi juba 1948. aastal. Olulised muudatused toimusid turbatööstuses. Rekonstrueeriti Tootsi turbabriketitehas. Kiiresti arenes metallitööstus: · taastati elektrimootorite tehas Volta · uue tehnika said Tallinna Masinatehas ja Ilmarine, Eesti Kaabel, põllutöömasinatehas Võit. Kiiresti arenes ka kergetööstus, eriti tekstiili- ja jalatsitööstus. Taastati Kreenholmi ja Balti manufaktuur. Sõjajärgsel viisaastakul kadus Eesti tööstusest lõplikult erasektor (1945. a. 7 %). Viimased väikeettevõtted natsionaliseeriti 1947. aastal. Kuni 1958. aastani töötasid
kollektiviseerimine) Majanduspoliitika aluseks sai sotsialismi ülesehitamise idée. Ka säilinud erasektor püüti allutada plaanimajandusele. Ka talude jaoks koostati plaanid. Sõda tekitas Eestile rohkem kahju kui teistele liiduvabariikidele. Narva tööstuspiirkond oli varemetes. Sõjajärgse industrialiseerimise põhitandriks kujunes põlevkivipiirkond. Rajati kaevandusi. Olulised muudatused toimusid ka turbatööstuses. Tootsi turbabriketitehas muutus NSV Liidu moodaimaks turbatööstusettevõtteks. Veel arenes kiiresti ka metallitööstus ning kergetööstus(taastati Kreenholm). Sõjajaärgset industrialiseerimist on eesti teadlased ja poliitikud hinnanud kui väiksele maavaradevaesele liiduvabariigile loomuvastase ja ebaratsionaalse majandussüsteeemi pealesurumist(nt. Gaasi tootmine leningradile). Sellega kaasnes inimtöö tootlikkuse langus, loodusressursside raiskamine ja looduse reostamine.
annaabi.ee 
