Taime geneetika
avaldumismehhanismi. Geeni käsitleti kui mingit sisemise struktuurita punktfaktorit --
funktsiooni, rekombinatsiooni ja mutatsiooni ühikut.
Kromosoomiteooria (T. H. Morgan, A. H. Sturtevant, C. B. Bridges jt), alates 1910. a.
Mutatsiooniteooria (H. de Vries, 1901; T. Morgan, 1911; H. Muller, 1927)
Mutatsiooni mõiste tõi geneetikasse de Vries, kes leidis taime kuningakepp (Oenothera
sp.) geneetilisel uurimisel ootamatuid äkilisi ja päranduvaid tunnusemuutusi; ta arvas,
et see nähtus on tingitud geenide omaduste hüppelistest muutustest. Veenvaid tõendeid
geenide muteerumisest andsid uurimused äädikakärbse juures (Morgan jt), kus leiti
mitmete tunnuste uute pärilike variantide teket, mis oli tingitud vastavate geenide uute
alleelide tekkest. Sai selgeks, et geenide (ja tunnuste) alleelsete variantide olemasolu on
põhjustatud millalgi toimunud geenmutatsioonidest. 1927. a. tõestas Herman Muller