mõistja, Loola, jätab ta maha. Peeter Mirk sümboliseerib laiemalt kõiki Eesti elanikke peale II maailmasõda kannatanud nõukogude reziimi tõttu, seesmiselt vabad, ent siiski jõuetud midagi ette võtma. Omamoodi peategelane on kuninga asehaldur Andres ning tema käsikiri. Just viimane pidi innustama lugejaid 1990. aastal üleminekuaeg oli välja kuulutatud, iseseisev Eesti Vabariik ukse ees. Kadunud nõukogude okupatsioon pidi tunnistatama ebaseaduslikuks siinkohal oligi selleks parim viis seda teha Andrese kaudu, kes paralleelina Nõukogude Liidule, tunnistas oma väära käitumist Eestlaste tagakiusamisel ning okupeerimisel. Teiseks oluliseks sümboliks raamatus on vana klaver, mida Mirk aitab oma sõbral Sõrdil tüdre juurde kolida. Klaver, mille Sõrd ostis Eesti Vabariigi ajal, sattus okupatsiooni saabudes võõrastesse kätesse. Sõrdi abikaasa, kes viidi
poolatarist armuke Bodagna, kes oli talle järgnevatel aastatel ema, õpetaja ja sõbra eest. Hiljem sai temast ka Magnuse esimene tüdruksõber. Neiu oli küll Magnusest üle kümne aasta vanem , kuid see neid ei heidutanud. Alguses oli Bodagna natuke aega ka Magnuse isa armuke, kuid see ei kestnud pikalt. Veidi pärast seda, kui poolatar oli lahkunud , oli ta juba uue naise leidnud , kellega ta ka abiellus. Selleks, et abielluda , pidi tema eelmine naine, Magnuse ema surnuks tunnistatama. Kuid keegi ei teadnud, kas ta oli elus või ei. Mõne sõbra valetunnistuse abiga läks see Magnuse isal aga läbi. See oli Magnusele ka viimaseks piisaks karikas, pärast seda vahejuhtumit lahkus ta kodunt , olles nüüdseks 18-aastane. Ta jooksis ära Bodagna juurde , sest mujale ei osanud ta minna. Ta asus tööle ühes ajalehes reporterina, tal oli unistus ka kirjanikuks saada , kuid Bodagna arvas , et tal ei ole piisavalt kujutlusvõimet ja fantaasiat, et sellega endale leiba teenida
rehabiliteerimata ju) ning ka ainus mõistja, Loola, jätab ta maha. Peeter Mirk sümboliseerib laiemalt kõiki Eesti elanikke peale II maailmasõda kannatanud nõukogude reziimi tõttu, seesmiselt vabad, ent siiski jõuetud midagi ette võtma. Omamoodi peategelane on kuninga asehaldur Andres ning tema käsikiri. Just viimane pidi innustama lugejaid 1990. aastal üleminekuaeg oli välja kuulutatud, iseseisev Eesti Vabariik ukse ees. Kadunud nõukogude okupatsioon pidi tunnistatama ebaseaduslikuks siinkohal oligi selleks parim viis seda teha Andrese kaudu, kes paralleelina Nõukogude Liidule, tunnistas oma väära käitumist Eestlaste tagakiusamisel ning okupeerimisel. Teiseks oluliseks sümboliks raamatus on vana klaver, mida Mirk aitab oma sõbral Sõrdil tüdre juurde kolida. Klaver, mille Sõrd ostis Eesti Vabariigi ajal, sattus okupatsiooni saabudes võõrastesse kätesse. Sõrdi abikaasa, kes viidi Siberisse, müüs maha oma maja, et tütrele
poolatarist armuke Bodagna, kes oli talle järgnevatel aastatel ema, õpetaja ja sõbra eest. Hiljem sai temast ka Magnuse esimene tüdruksõber. Neiu oli küll Magnusest üle kümne aasta vanem , kuid see neid ei heidutanud. Alguses oli Bodagna natuke aega ka Magnuse isa armuke, kuid see ei kestnud pikalt. Veidi pärast seda, kui poolatar oli lahkunud , oli ta juba uue naise leidnud , kellega ta ka abiellus. Selleks, et abielluda , pidi tema eelmine naine, Magnuse ema surnuks tunnistatama. Kuid keegi ei teadnud, kas ta oli elus või ei. Mõne sõbra valetunnistuse abiga läks see Magnuse isal aga läbi. See oli Magnusele ka viimaseks piisaks karikas, pärast seda vahejuhtumit lahkus ta kodunt , olles nüüdseks 18-aastane. Ta jooksis ära Bodagna juurde , sest mujale ei osanud ta minna. Ta asus tööle ühes ajalehes reporterina, tal oli unistus ka kirjanikuks saada , kuid Bodagna arvas , et tal ei ole piisavalt kujutlusvõimet ja fantaasiat, et sellega endale leiba teenida
annaabi.ee 
