"tuniistehnikas" - 1 õppematerjal

LILLTIKANDIST EESTI RAHVAKUNSTIS

stiliseeriva laadiga, tihti ka jaapanlikult lakoonilised juugendmustrid kogu Euroopas. Sõiduvaipade ja seinatekide kaunistustes hakati 19.sajandi teisel kümnendist peale tikkima madal-, side- ja varspistes mustreid hobusepeade ja ­raudadega. Kandes endas õnne, kodurahu, jõukuse ja heaolu sümboolikat, said need maarahva seas populaarseks. Näiteks Kesk- ja Lõuna-Eesti jõukamates piirkondades levisid laialt tihedad villased tuniistehnikas heegelribadest või ruutudest dekoratiivsed vaibad, mille kontrasttoonis vöötidel (ruutudel) vahelduvad sisseheegeldatud väätmotiivid (ka mummud, jooksev ruudustik) rist- ja madalpistes eredavärvisliste lilltikanditega. Ühevärvilise taustaga vaipadel kulgevad motiiviread sageli vöötidena. Omamoodi rikkalikku pinda liigendava, raamiva või otskompositsioonis ristpistetikandiga kaetud vaipu võime leida eriti rohkesti Põhja- Viljandimaal, palju ka kogu Kesk- ja Lõuna-Eestis