E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Sepp ei võinud enam kahevahel olla: ta oli sügava, pimeda haua põhjas.
Silmapilguks tegi mõte, et ta ennast kavalast rüütlist nagu rumal laps petta oli lasknud, sepa
mõistuse segaseks. Ta tagus rusikatega vastu seinu, et veri taga, kiskus enese karvu ja karjus
hirmsasti. Kui keha väsinud ja aru jälle selginud oli, istus Villu maha, mattis pea käte vahele
ja
himustas surra. Surm ei tulnud, vaid tuim, tundmuseta ja himuta olek, mis uni ei olnud. Kui
kaua see kestis, sellest ei võinud sepp enesele selget aru anda. Kord arvas ta kauget, tumedat
hädakisa kuulvat. Jälle kargas sepp püsti, peksis rusikad vastu seina veriseks, katsus karates
lakke kinni hakata ja hüüdis jumalat ja inimesi appi. Keegi ei kostnud talle. Kauge kisa lõppes
pea ja sepa ümber valitses jälle hauavaikus.
13
Toomapäeva on eestlased vanast saadik õnnetuse päevaks pidanud. «Toomas» tähendab