nõiutud öös. Soe tuuleiil haaras nad mõlemad endasse ja kuumalaine läbistas luudeni, enne kui taandus ja lõhkirebitud naha kokku tõmbuma surus. Roheline valgus õmbles lihaseid kokku ja sulatas armi olematuks haavast polnud jälgegi. Elisa vaarus väsinult põrandale ja sulges silmad ta oli hakkama saanud ja võis lõpuks puhata. Oli keskpäev ja platvormilt sisse paistev valgusvihk ujutas kambri oma soojusega. Kuid enne, kui ta oli jõudnud sukelduda unenägude tundmatuisse vetesse, kuulis ta Shurei hinguses rõhutatud katkendlikkust. Ta tõusis taas ja kummardus murelikult mehe kohale, kes ootamatult silmad avas ja sirutas käe Elisa kõrile. Nad kukkusid põrandale. Kui tüdruk üritas midagi öelda, sisistas Shurei kannatamatult: ,,Vait! Mida iganes sa ka ei teeks, ma tapaks su enne, kui appigi hüüda jõuaksid." ,,Sul on inimese kohta palju jõudu." ,,Jah, sa peaksid kartma. Ma arvasin, et minuga on lõpp aga taevased on minu vastu
Leonardo sündis sõjaajal, mil kondotjeerid oma palgaväega laastasid ja vägistasid. Oma esimesed eluaastad elas ta tulekollete keskel ja tema uurijatele on siiani arusaamatu, et tal alati oli ükskõik, kes mille nimel sõda peab. "Missugune kuritegu on võtta elu inimeselt, kes näib nagu suurepärane kunstiteos!" olevat ta öelnud. "Selline oli minu saatus," ütleb Leonardo tema kohale langeva kotka kohta, kui ta oli alles paar aastat vana. Sealt tulenevad ideed tungida tundmatuisse sfääridesse, olla esimene lendaja kunstlike tiibadega, olla Tarkuse väljavalitud õpilane. Nii arvavad uurijad. Kuid võib-olla oli tema saatus hoopis tema armastav ema- kaitseingel Caterina. 1456. aastal tuli Leonardole järgi tema isa Ser Piero, kuna tema enda naine oli viljatu. Edaspidi sai poisi lihane ema näha teda vaid läbi tarapulkade. Ser Piero ei tegelenud oma lapsega üldse, küll aga ta vend Francesco armastat Leonardot väga. Ta õpetas
annaabi.ee 
