Klassitsistlik tragöödia Prantsusmaal
kus nad peavad võilust iseenda ja oma tunnetega. Nagu muistsetes kreeka
tragöödiates, võib inimese võitlus saatusega olla küll ülev, ent lõpuks jääb
inimene siiski kõrgemale jõule alla. Racine ei kiida heaks oma teglaste
nõrkusi, ent ta loobub kindlalt nende idealiseerimises, näidates elu
reaalseid tunge ja tõukejõude.
Racinile on omane ka lüüriline kujundlikkus, võrreldes Corneille'ga
muutub tegelaste hingeelu kujutamine peenemaks ja tundlikkumaks;
tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides.
Racine'i taotlusi ei mõistnud kaasaegne publik kuigi üheselt. Vaimulikes
ringkondades süüdistati teda pimedate kirgede õigustamises ja
õhutamises. Tegelikkult Racine muidudgi ei õigustanud neid. Küll näitas
ta veenvalt nende püsimist inimese tegusid ajendava ürgjõuna mitte
üksnes muinas-, vaid ka kaasajal.
Siiski Racine lahkus, jäädes tragöödiazanris võitmatuks: ta muutis teatri