Ta esikkogu värssides leidub tagasihoidlikku mänglevust, iroonilist lähiümbruse silmitsemist ning omaenese minalegi suunatud kõrvaltvaataja jahedalt uurivat ja arvustavat pilku. Läbi hetkeimpressioonide kumab hingevaeva inimlike kontaktide pinnapealsuse ja põgususe pärast. Kareva edasises arengus domineerib enesetunnetuslüürika, mis ajuti võib esineda valusa pihtimuse kujul, ning kontakt välismaailmaga avaldub järjekindlalt isiksuse sisimas läbituntu kaudu. Ühe intensiivsemalt ja tundepuhtamalt kõneleb luuletaja armastusest, mida mõtestab suurima inimliku lähedusena, olemise mõtte ja algtingimusena. Koos sellega ilmneb tung humaanse valguse ja püha poole ning järjest tähtsamaks tõusevad inimolemise põlised küsimused elu ja surm, ajaline ja igavikuline, lõpuks ka oma maa ja rahva saatus. "Me elu on me elu ainus mõte" 1978 Me elu on me elu ainus mõte. See pulss, mis verd me vaikimisse taob. Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Kogus "Vari ja viiv" (1986) käsitleb autor elu-sünni-surma probleeme, kasutab rohkem vabavärssi. 1991. a ilmus valikkogu "Armuaeg", mis sisaldab ilmunud ja ilmumata luuletusi aastaist 1975-1990. 1992 ilmus kogu "Maailma asemel", 1997 "Hingring", 2000 ,,Fraktalia". Luulekogu "Mandragora" (2002) pälvis Eduard Vilde preemia. 2005. a ilmus luulekogu "Aja kuju". Kareva loomingus domineerib enesetunnetuslüürika, mis esineb sageli valusa pihtimusena. Üha intensiivsemalt ja tundepuhtamalt kõneleb luuletaja hilisemas luules armastusest, mida mõtestab suurima inimliku lähedusena, olemise mõtte ja algtingimusena. Ta püüdleb valguse poole, järjest tähtsamaks muutuvad inimolemise põlised küsimused elu ja surm, ajaline ja igavikuline, lõpuks ka oma maa ja rahva saatus. Oluline on sakraalsus: paljusid tema tekste on võimalik lugeda otseselt religioosse ilmutuse väljendusena või selle poole püüdlemisena. Hoiak on eetiline. Esindab eesti luule kõige
annaabi.ee 
