palju naeru ja elevust. Kuna Oru Pearu ei saanud ilma Andresega kemplemata kuidagi elatud, lasi ta Lullul Jussist, Marist ja Andresest ühe laulu teha, mida aga Eespere peremees pulmas kuulda ei tohtinud. Andresele oli aga poiste naermine tundunud kahtlane ning kui teda ennast ei lubatud kuulama, siis saatis ta enese asemel kellegi teise, keda ei teatud karta, ja see avaldas värskele peiule laulu sisu. Teada saades, sai Andres tulivihaseks ning lasi kohe poisid minema saata. Marile ei tahtnud ta aga põhjust öelda, miks ta poisid oli ära ajanud. Kuid Mari pinnis nii kaua, kui ikkagi teada sai, milles asi seisnes. Ühel hommikul leidis Mari aidast kirstukapist lauluraamatu vahelt paberilehe selle sama Lullu laulu sõnadega. Oma mehele otsustas ta seda aga mitte mingil juhul näidata. Kuid tal tuli seda siiski teha, sest Andres oli teada saanud, et see laul olla Marile toimetatud. Alguses ajas Mari
Küllikkiga. Oma kaasat kosides teadis Olavi, et Küllikki on samuti "puhas" ning on ennast Olavi jaoks hoidnud. Pulmapäeval tuli Olavi juurde tundmatu mees, kes talle Küllikki kohta peigmehe jaoks võõrast informatsiooni mainis. Nimelt ütles võõras:"..Kas sa arvad sa ise valge talle saavat?" vihjates sellega Küllikki magatamisele meestega ning Olavi võttis seda koheselt kui puhast tõde, saades oma mõrsja peale tulivihaseks ning raevudes talle käratanud, et too üldsegi süütu ei ole. Täpselt samasugune korduv muster nagu Tuglaselgi on siin teoses olemas; need "õiged" naised peavad olema "puhtad ja puutumata", muidu ei kõlba nad enam kellegi kaasaks olema. Naisetegelaste positsiooniks oleks nendes teostes justkui ainult abikaasa roll. Naised peavad olema süütud, puhtad, korralikud ning töökad, olles oma mehele vääriliseks kaasaks. Äärmiselt vanamoodne ning patriarhaalne suhtumine naise kujutamisel
Kirjavahetuses J. Köleriga 1864 ja 1865 tuleb korduvalt kaalumisele mõte asutada uus ajaleht Jannseni "Eesti Postimehe" kõrvale, mille vagatseva ja moraliseeriva laadiga kumbki rahul ei olnud. Köler kirjutas: "Hädapärast oleks vaja siin üht lehte välja anda, sest meie leiame ennast enese lootustes Eesti Postimehe kohta väga petetud. /---/ Leht peab ilmalikkudes asjades õpetlik olema ja mitte täis igavest morali, nagu värsketele koolijütsidele. /---/ Ma võin otse tulivihaseks saada, kui igas ajalehe kirjatükis vähemasti kolmveerandit usulikku on, vaene Eesti kõht on sellest juba ammu täis, kui ta aga ainult sellest üksi elada võiks ja muud midagi ei tarvitaks!" Hurt omakorda osutas veel sellelegi, et Jannsen hoiab visalt kinni vanast kirjaviisist, sest kardab, et uuele kirjaviisile üle minnes võiks lugejaid lehest eemale peletada. See aga oleks tähendanud majanduslikku kahju. Esimese sammu praktilise ajakirjandustöö suunas tegi Hurt 1867. aastal
annaabi.ee 
