Euroopa 16.- 19. sajand
Sõjakunsti moodustavad kaks komponenti: taktika ja strateegia. Uusajal muutus
valitsevaks joontaktika ja kurnamisstrateegia. Tulirelvade kasutuselevõtuka sündis ka
joontaktika. Tüüpiliseks kujunes olukord kus jalavägi jaotati kolmeks ning asetati
viirgudena ühele joonele. Jalaväe tiibadele, vahel ka väeosa vahele, paigutati ratsavägi,
suurtükivägi paigutati aga väikeste gruppidena lahingukorra ette ja tiibadele.
Rivistamisel asetati külmrelvakandjad keskele ja tulirelvakandjad tiibadele. Lahingus
oligi otsustavaks jalaväerünnak, mille löögijõu moodustasid tulirelvadega jalaväelased,
kes pidasid võitlust kogupaukudega. Alalise armee loomisega kogupaukude süsteem
kadus. Uus lahingukord jagunes tsentrumiks ja tiibadeks.Tsentrumi moodustas jala- ja
suurtükivägi, tiivad aga valdavalt ratsavägi. Lahingukord pidi võimaldama tugeva hoobi
andmist ja ei rivikord ei tohtinud segi minna ning seetõttu võeti lahingukord sisse
väljaspool vastase tuleulatust
annaabi.ee 
