hj-ühendeis on j NA vormides kadunud, jättes järele kas peenendatud või peenendamata h, lisaks võib tekkida eh-ühend, nt laha - laeha ‘lahja’; atter ‘ader’ : aDra, otter ‘ oder’ : odra; e-keel: o esisilbi i madaldumine, nt elm ‘ilm’; o h mõjul on i madaldunud ka II silbis, nt kuhe ‘kuhi’; o sõna lõpus i üldisemalt e, nt nime ‘nimi’; o tuletusliidetes ma- asemel me-; ä-harmoonia osades murrakutes, kuid ä-d ei esine tavaliselt neutraalvokaalide järel; laiemalt Lääne-Eestis: o konsonantühendi puudumine sõna algul, nt limBiD ‘klimbid’; o v kadu labiaalvokaalide naabrusest, konsonandi järelt i eest ja sõna lõpust, nt sui; o esimese silbi vokaali pikenemine teatud sõnades, nt aavalDama; o aa ja oo diftongistumine i-tüveliste sõnade nominatiivis, nt taet : taadi; Morfoloogia (seotud häälduse lõtvusega)
fo|´nee(t)|ti(k)|ka) Ühes sõnas võib mõnikord olla ka mitu pearõhku: ´raud| ´tee, ´ami´dobü´riin Kaasrõhk tavaliselt 3., 5., 7. jne silbil ma|ga|ma(t)|ta, lõ(p)|pe(t)|ta(t)|ti|gi, u|la(t)|ta(t)|tak|se kui 1. silp on III vältes, on kaasrõhk 2. silbil (osalt sisekaolised sõnad): matmine, matmata, ohtlik; kontsert Kaasrõhk on järgsilpide vältesüsteemi toimimise eeldus on morfoloogiliselt seotud, nt võõrsõnades, tuletusliidetes, nt (st)ik-, kond-, elm-, nna-liide Ülejäänud juhtudel on pikemates sõnades kaasrõhk morfoloogiliselt sidumata, nt vankri-tele ~ vankrite-le; osa-vamale, osava-male 45. Milleks on vajalik lauserõhk? Rõhutatakse tavaliselt olulist ja uut infot Uus (reema) ja vana (teema) info: Poisil on uued saapad. Lapsed mängivad peitust. Tüdruk otsib kadunud palli. > Tüdrukul oli pall. Eesti keeles on rõhk lauses lõpuosas: Jaan loeb raamatut.
annaabi.ee 
