A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Kuid esimese
sõna juures, mida ta luges, muutus ta kahvatuks, kortsutas paberi kokku ja pöördus
välkuvate silmadega Ketty poole.
«Mis kiri see on?» küsis ta.
«Kuid see on ju vastus proua kirjale,» vastas Ketty värisedes.
«Võimatu,» hüüatas mileedi, «võimatu, et üks aadlik kirjutaks ühele naisele niisuguse
kirja!» Siis ütles ta äkki värisedes:
«Mu jumal, äkki ta teadis ...» Ja ta katkestas lause.
Ta kiristas hambaid ja ta nägu muutus tuhakarvali-seks. Ta tahtis astuda mõned
sammud akna poole, et hingata värsket õhku, kuid sai vaid sirutada käsi, jalad keeldusid
liikumast ja ta langes tugitoolile.
Ketty arvas, et tal hakkas halb, ja ruttas avama ta pihikut. Kuid mileedi tõusis kiiresti.
«Mida te minust tahate?» küsis ta. «Ja miks te tõstate oma käe minu vastu?»
«Ma arvasin, et proua tunneb end halvasti, ja ma tahtsin teda abistada,» vastas
toatüdruk, ehmudes oma perenaise koledast ilmest.