Eesti siseveekogude seisund
Põhiline osa Lõuna- ja Põhja-
Eesti järvedest on kaltsiumvesinikkarbonaatsed. Vaid rabajärvedes on valdaval kohal sulfaatioon.
Järvede vee mineraalainete kontsentratsioon on väga varieeruv. Nii kõigub üldaluselisus (HCO 3)
uuritud järvede vees 0366 mg/l vahel. Kõige madalama üldaluselisusega on raba- ja liivikute järved,
kõige kõrgema üldaluselisusega Pandivere kõrgustiku allikalise toitumisega järved. Väga kõrge
üldaluselisus on ka Narva soojuselektrijaamade tuhaheiteveest kujunenud Rohelistel järvedel.
Üldreeglina on järvede vee üldaluselisus sügavkihtides kõrgem kui pinnavees, seda eriti tugevasti
kihistunud sügavates järvedes.
Järgmine tähtsaim vees olev mineraalaine on kaltsium, mille sisaldus jääb 0,470 mg/l
piiridesse. Kõige kaltsiumivaesemad on raba- ja liivikute järved (Loosalu ja Nohipalu Valgjärv) kõige
kaltsiumirikkamad tugeva läbivooluga moreenmaastiku järved (Liinijärv, Kariste jt). Palju kaltsiumi