TSUNFTIKORRALDUS KESKAJAL · Keskaegne väiketootja, kellele kuulusid tootmisvahendid ja käsitööline = tööriistad ning oma tööle tuginev majapidamine NB! Töövõtted uuenesid keskajal väga aeglaselt. Selle põhjus- tsunftikord ! · TSUNFT = käsitööliste organisatsioon, kuhu kuulusid erialade kaupa ainult meistrid. · Tsunfti ülesanded: kaitsta oma liikmete huve reguleerida tootmist ja toodete müüki toodangu kvaliteedi kontroll · SKRAA = tsunfti põhikiri, milles olid fikseeritud liikmete õigused ja kohustused · Reklaam ja konkurents olid keelatud; kasutatavad töövõtted olid fikseeritud; seaduste rikkumine tõi kaasa trahvid või tsunftist väljaviskamise = meister rikkaks ei saanud, aga seisusekohaselt elas ära! · NB! Tsunftid reguleerisid ka tootmisega mitteseotud käsitöölise elu külgi: poliitiline ühing eesmärgiks poliitiline võitlus feodaali või rikaste kaupmeeste vastu sõjalin...
Näiteks õpipoisiks võis kandideerida ainult meessoost isik, kes oli sündinud kristlikust abielust. See tingimus pidi olema kindlasti täidetud. Töö oli aeganõudev ja mahukas, nõudis palju vaeva ja pikki tööpäevi. Kõike meisterdati käsitsi.Oskused pärandati isalt pojale, seetõttu töövõtted uuenesid väga aeglaselt.Samuti oli väga raske arendada konkurentsi, sest tingimused olid kõigile võrdsed. Ületootmise korral said jällegi karistada. Tsunftikorraldus piiras vaba turu tekkimist ja ka oma liikmete tegevus vabadust. Positiivsema poole pealt hoidis tsunftikorraldus linnas majanduse kindlana. Jälgiti, et tsunfti koondunud käsitööliste kõrval ei tegutseks neid, kes sinna ei kuulunud. Kuna olid ette nähtud kindlad tootmis piirid siis kogu tootmine toimus võrdselt. Oli tagatud ka turu stabiilsus. Tsunftiliikmed muretsesid üksteisele toorainet ja üksteise toodangule turgu. Hoolitseti ka õppevõimaluste ja ametialase väljaõppe eest
Kandidaadil tuli korraldada tsunftiliikmetele meistrikostitus, mis osutus paljudele sellidele üle jõu käivaks. Et alustada tööd meistrina, oli vajalik ka veresugulus oma seinise meistriga või abiellumine tema perekonda. Olulise osa keskaja linlastest moodustasid käsitöölised, kes kuulusid kohustuslikult tsunftidesse. Enamikes linnades kehtis ka tsunftisundus, mille kohaselt ei tohtinud ilma kindlasse tsunfti kuulumata ühe või teise käsitööga tegeleda. Tsunftikorraldus oli keskaegses linnas väga tähtsal kohal. Tsunfti kuulunud käsitöölased tagasid toodete kvaliteetsuse ja ametisaladuste hoidmise, mis tagas traditsioonide kestvuse. Tsunftikorralduse heaks vaatepunktiks võib pidada selle, et meister, kes oli saavutanud oma taseme ja karjääri elas küllaltki kindlustatud ja rahulikku elu. Tsunftikorralduse halvaks vaatepunktiks võib lugeda aga seda, et karjääri reldelile tõus oli väga raske ja vaevarikas
* Linnas oli tähtis koht ka käsitöölistel. Kaupmehed olid koondunud gildidesse, käsitöölised vastavalt tegevusalale tsunftidesse. Tsunftikorraldus säilis eesti linnades kuni 19. Sajandini.
olid oma vanades traditsioonides kinni. Lõpuks õnnestus talurahvas kirikutesse meelitada. Kirikud ehitati pühadele kohtadele, sest talurahvas oli harjunud seal käima. Peale Liivimaa ristisõda jagunesid käsitöölised tsunftidesse. See tähendab, et kõik kes tegelesid näiteks sepatööga, pididki ainult sellele pühenduma. Et tsunfti liikmeks saada, pidi olema heal järjel, omama kodanikuõigusi ja abielluma. Sellepärast ei pääsenudki paljud tsunftidesse. Mina leian, et tsunftikorraldus oli hea mõte, sest siis hakati rohkem rõhku panema kvaliteedile. Asjad tulid paremini välja, kuna inimesed olid pühendunud ainult ühele alale. Mittesakslasest maarahval oli raske kohaneda Euroopa kultuuriga, sest nad ei mõistnud saksakeelset ülemklassi. Muinasaegseid ornamente jms kasutati siin edasi, kuigi ümberkaudsetest maadest olid need kadunud. Ka üksikud põletusmatused säilisid.
kohtumõistmine välissuhtlus (teiste linnade või senjööridega) · Linnakodanik - pürjel e. bürger - oli isiklikult vaba ja täieõiguslik linnaelanik · Linnakogukonna liikmeks saadi: linnas sündides rae otsuse põhjal peale kodanikuvande andmist ja kodanikeraamatusse kirjutamist NB! Linnakodaniku õigused sõltusid: tööalast (N: jõukad kaupmehed olid privilegeeritumad) varanduslikust seisundist (N: majaomanikel teatud eesõigused) 3 TSUNFTIKORRALDUS KESKAJAL · Keskaegne väiketootja, kellele kuulusid tootmisvahendid ja käsitööline = tööriistad ning oma tööle tuginev majapidamine NB! Töövõtted uuenesid keskajal väga aeglaselt. Selle põhjus- tsunftikord ! · TSUNFT = käsitööliste organisatsioon, kuhu kuulusid erialade kaupa ainult meistrid. · Tsunfti ülesanded: kaitsta oma liikmete huve reguleerida tootmist ja toodete müüki toodangu kvaliteedi kontroll
sool teravili tubakas kanep kirjutuspaber tökat puuviljad lauad Linnaelu · Narva · Tallinn säiltas oma positsioone · Ebasoodne Tartu olukord · Linnade iseseisvus kadus riigivõim hakkas tegema ettekirjutisi · Roosti riiki hakati nimetama "viljaaidaks" · Majanduselu oli tähtis koht oma alale spetsialiseerunud poodnikele · Talurahvakaupmeestel laiem ostjaskond Käsitööndus · Tsunftikorraldus muutus rangemaks luba ainult tsunfti kuuluvaile käsitöölistele · Väikelinnade meistrid arvati vajaduse korral tsunfti liikmeks · 1675.a Oleviste gild kaotati sinna kuulusid lihtsamate käsitööalade esindajad, kes olid eestlased · Kuid jäi Kanuti gild sinna kuulusid sakslased, kes olid enam nõudvad käsitööalade esindajad Käsitööndus · Manufaktuurid suur ettevõted · Põhikeskus Narva · Vaseveskid Näljahäda · 16951697
katoliiklus. Tegutsesid kloostrid. · Eestlased allutati võõrvalitsejate ülemvõimule; perioodi jooksul nende õiguseid ja vabadusi vähendati pidevalt ning keskaja lõpuks oli enamus eesti talupoegadest pärisorjastatud ja sunnismaised. · Suurimaks katseks taastada muistne eestlaste iseseisvus oli Jüriöö ülestõus (1343- 1345). · Keskajal (13-14.saj.) kujunesid Eesti alale linnad (9 tk), mis olid käsitöö ja kaubanduse keskusteks. · Linnades kujunes välja tsunftikorraldus. · Eesti linnad (Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu) osalesid hansakubanduses Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. · Omavaheliste pingete leevendamiseks ja välissuhete koordineerimiseks pidasid Vana-Liivimaa seisused (Liivi ordu, piiskopid, vasallid ja linnade esindajad) alates 15.sajandi algusest maapäevi. · Valitsevateks ehitus- ja kunstistiilideks olid romaani stiil (kuni 13.sajandi lõpuni) ja gooti stiil (13.sajandi lõpp-16.sajand).
linnaõigused selle, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks (,,linnaõhk teeb vabaks"). Linnakodaniku õigused sõltusid tema tööalast (jõukad kaupmehed olid privilegeeritumad) ja varanduslikust seisundist (majaomanikel teatud eesõigused). Keskaegne ühiskond KESKAEG 14 4.4. Linnaühiskonna funktsioneerimine ja tsunftikorraldus: Linnaühiskond oli oma olemuselt korporatiivne. Linnaelanikud koondusid ametite kaupa tsunftidesse (ühe käsitööeriala meistreid ühendav organisatsioon) ja gildidesse (kaupmehi ühendav organisatsioon; ka sarnaste käsitööerialade tsunftide katusorganisatsioon). Tsunftid ja gildid tegutsesid omavalitsuslike erialaühendustena, mille tegevust reguleeris rae poolt kinnitatud põhikiri skraa. Skraas fikseeriti tsunftide liikmete õigused ja kohustused
kodanikeraamatusse kirjutamist. Kuna linnad olid huvitatud inimeste pidevast juurdevoolust, siis sätestasid paljud linnaõigused selle, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks (,,linnaõhk teeb vabaks"). Linnakodaniku õigused sõltusid tema tööalast (jõukad kaupmehed olid privilegeeritumad) ja varanduslikust seisundist (majaomanikel teatud eesõigused). 4.4. Linnaühiskonna funktsioneerimine ja tsunftikorraldus: Linnaühiskond oli oma olemuselt korporatiivne. Linnaelanikud koondusid ametite kaupa tsunftidesse (ühe käsitööeriala meistreid ühendav organisatsioon) ja gildidesse (kaupmehi ühendav organisatsioon; ka sarnaste käsitööerialade tsunftide katusorganisatsioon). Tsunftid ja gildid tegutsesid omavalitsuslike erialaühendustena, mille tegevust reguleeris rae poolt kinnitatud põhikiri skraa. Skraas fikseeriti
4 väljavedu Liivi sõja eelse taseme ~2 edasi ka Soome ja Venemaale), korda); laevaehitusmaterjale (tõrva, metalltooteid, luksusesemeid, vürtse, tökatit, mastipuid, planke, laudu), lina, alkoholi, tubakat ja puuvilju. kanepit, nahku. 2. Käsitööndus 17.sajandil (õpik §22-23): Rootsi ajal olid linnad lisaks kaubandusele jätkuvalt käsitöö keskusteks. Tsunftikorraldus muutus 17.sajandil rangemaks: kutsealal tohtisid töötada ainult tsunfti kuuluvad meistrid; uue tsunfti loomiseks pidi olema vähemalt kolm meistrit; Tallinnas kaotati 1675 eestlastest käsitöölisi ühendanud Oleviste gild, sakslased Kanuti gildi liikmeks neid ei võtnud ning endised meistrid arvati linna lihtrahva hulka. Uueks käsitöönduse vormiks olid manufaktuurid. 5. VAIMUELU ROOTSI AJAL:
tsivilisatsioonivormi (sellega seoses tugevnesid rassistlikud arusaamad) C) tugevnes ja levis Lääne-Euroopale omane liberaal-demokraatlik ühiskondlik ja poliitiline korraldus ( ehk isikuvabadustel, eraomandil ja turumajandusel ning demokraatial põhinev ühiskond). D) vähemarenenud maades hakati Lääne-Euroopa eeskujul tühistama aegunud seaduseid ( likvideeriti liikumispiirangud, tsunftikorraldus, seisuslikud privileegid ja loodi valitavaid võimuorganeid). 1.2. Eluolu 20.sajandi algul (teaduse/tehnika areng): · Tööstuse arengu kiirenemine tõi kaasa: urbaniseerumise (eriti Lääne-Euroopas ja USA idarannikul) agraarühiskonna lagunemise arenenud riikides · Urbaniseerumisega arstiabi kättesaadavus kasvas, keskmise eluea kasv pani aluse kiirele rahvaarvu kasvule (demograafiline plahvatus).
kuulus enamik linnadest. Kõige olulisemad kaubalinnad olid Tallinn ja Tartu, olulisel kohal olid veel ka Uus-Pärnu ja Narva kui transiidisadamad. Vana-Liivimaa olulisimaks kaubanduskeskuseks oli siiski Riia linn. Linnadest eksporditi peamiselt vilja ja lina, vahendati Venemaalt tulnud kaupu ning imporditi luksuskaupu ja soola. Linnas oli tähtis koht ka käsitöölistel. Kaupmehed olid koondunud gildidesse, käsitöölised vastavalt tegevusalale tsunftidesse. Tsunftikorraldus säilis eesti linnades kuni 19. sajandini. [redigeeri]Rahvastik ja seisused Valdav osa, üle 90% elanikest Eesti alal olid eestlased, kes keskajal kaasaegses mõttes rahvast veel ei moodustanud, jagunedes kultuurilt ja keelelt mitmeks erinevaks hõimuks. Keskaegsetes allikates on eestlaste või teiste talupojaseisusest pärineva isiku kohta, kes polnud just otseselt saksa päritolu, kasutatud mõistet undeutsch (mittesakslane)
7 kuna seal oli vaja tööjõudu ning siis Ameerikast kaupadega tagasi Euroopasse, nn. kolmnurkkaubandus. Lääne ja IdaIndia kaubakompaniid loodi, et saaks kaubelda Euroopa ja India/Aasia vahel. Ühelt poolt pakkus see kiire rikastumise võimalust, kuid samas võis kaupmees kaotada kogu oma vara ja lõpetada täielikus vaesues. Nt. Indias maksis kaneeli nael üheksa, Inglismaal aga juba 72 penni. Töönduse areng: Püsis edasi tsunftikorraldus. Suurkaupmehed varustasid linna või küla töömeistreid toorainega ning ostes ettemääratud hindadega nende toodangut. Paljud käsitöölised muutusid seeläbi palgatöölisteks. Suurettevõtjate vahendustegevus suurendas töönduse seotust üleeuroopalise turuga ning oli eelduseks industrialiseerimisele. Rakendati traditsioonilisi energiaallikaid.
linnadest. Kõige olulisemad kaubalinnad olid Tallinn ja Tartu, olulisel kohal olid veel ka Pärnu ja Narva kui transiidisadamad. Vana-Liivimaa olulisimaks kaubanduskeskuseks oli siiski Riia linn. Linnadest eksporditi peamiselt vilja ja lina, vahendati Venemaalt tulnud kaupu ning imporditi luksuskaupu ja soola. Linnas oli tähtis koht ka käsitöölistel. Kaupmehed olid koondunud gildidesse, käsitöölised vastavalt tegevusalale tsunftidesse. Tsunftikorraldus säilis eesti linnades kuni 19. sajandini. · Rahvastik ja seisused Valkdav osa, üle 90% elanikest Eesti alal olid eestlased, kes keskajal kaasaegses mõttes rahvast veel ei moodustanud, jagunedes kultuurilt ja keelelt mitmeks erinevaks hõimuks. Keskaegsetes allikates on eestlasi ja teisi talupojaseisusest inimesi, kes polnud just otseselt saksa päritolu, tavaliselt nimetatud undeutschideks[1] (mittesakslasteks). Eestlased
Hisp kuulus enamus maad 25 jõukamale dünastiale , ülejäänud oli väikesed maavaldused või puudus see üldse Suuremad sots kihid olid ametnikud ja sõjaväelased, vaesus protestantlik vaimulikkond 80-90% tegeles põllumajandusega, agraarkorralduse jagas kaheks Elbe ja Saale jõe joon: sellest 15% maa omanikud rentisid maa talurahvale(raharent), idas kujunes pärisorjuslik mõisamajandus, aadli käes oli kohtu- ja politseivõim talupoegade üle Töönduses oli tsunftikorraldus, kuid ka manufaktuurid, mis ei suutnud võistelda tsunftidega Majanduspoliitika oli merkantistlik, tõkestada raha väljavool riigist, eksporditi klaasi, siidi, moekaubad, parfüüm, portselaan, sisse ja väljaveo tollid, sietollide kaotamine, maanteede ja kanalite rajamine Liikluse paranemine, postiteenistus ajakirjandus Esimene gloobus 1492 Reisisid aadlikud, kaupmehed, käsitöösellid, üliõpilased, palgasõdurid Info liikus edasi inimese liikumise kiirusel Pilet 10 1
raha müntimist Narva, mis Rootsi keskvõimu eriti huvitas, sõltus viimasest üha rohkem; arutusel oli isegi Narva nimetamine Rootsi riigi teiseks pealinnaks raha vermiti Liivimaal nüüd ainult Riias linna valitses endiselt raad, aga ta ei olnud enam omavalitsus, oli allutatud kindralkubernerile raad säilitas oma õigused: Tallinnas, Narvas, Kuressaares, Pärnus ja Haapsalus väikelinnad läänistati püsis tsunftikorraldus, aga see muutus suletumaks: meistrite, sellide ja õpipoiste suhted olid täpselt korraldatud; Tallinnas kehtestatud käsitöökorralduses anti kutsealal töötamise luba ainult tsunfti kuuluvaile käsitöölistele vähenes eestlastest käsitööliste osa Oleviste gild suleti (1675), see oli koondanud paljusid eestlastest käsitöölisi, aga saksa meistrid keeldusid neid Kanuti gildi võtmast ja nii arvati suur osa endisi tsunftide liikmeid nüüd linna lihtrahva
investeerida põllumajanduse moderniseerimisse. Valitsevaks põllumajandusharuks kujunes lambakasvatus, andes toorainet villast riiet tootvatele manufaktuuridele. Lambakasvatuseks vajalike karjamaade suurendamiseks loobuti teraviljakasvatusest. Tarastamise (enclosure) käigus hävitati talusid ning piirati kogukondlikku maaomandit. Maata jäänud talupoegadest kujunes tööjõud rajatavatesse manufaktuuridesse. Töönduses püsis edasi tsunftikorraldus. Suurkaupmehed sekkusid ka tootmisesse, varustades linna või küla käsitöömeistreid toorainega ning ostes ettemääratud hindadega nende toodangut. Paljud käsitöölised muutusid seeläbi iseseisvatest väiketootjatest palgatöölisteks. Suurettevõtjate vahendustegevus suurendas töönduse seotust üleeuroopalise turuga ning oli eelduseks varauusaja lõpul alanud industrialiseerimisele. Kõrvuti tsunftitootmisega olid just varauusajale iseloomulikud
annaabi.ee 
