Keskaegse tsunftikorralduse head ja vead
Õpipoisiks võetud nooruk pidi olema sündinud kristlikust abielust. Õpipoisi isa maksis kinni
kõik kulud ja ostis vajalikud riided. Toit saadi meistrilt. Õpiaja edukalt läbinud sai noorukist sell.
See toimus läbi kindla tseremoonia. Selli tööpäev oli pikk 14- 16 tundi. Seega polnud sellil
peaegu ültse vaba aega. Meistriks saamine oli aga veelgi keerulisem. Kõigepealt nõuti meistritöö
ehk sedöövri esitamist. Sellele lisandus veel suur meistrimaks tsunftikassasse. Kandidaadil tuli
korraldada tsunftiliikmetele meistrikostitus, mis osutus paljudele sellidele üle jõu käivaks. Et
alustada tööd meistrina, oli vajalik ka veresugulus oma seinise meistriga või abiellumine tema
perekonda.
Olulise osa keskaja linlastest moodustasid käsitöölised, kes kuulusid kohustuslikult
tsunftidesse. Enamikes linnades kehtis ka tsunftisundus, mille kohaselt ei tohtinud ilma kindlasse
tsunfti kuulumata ühe või teise käsitööga tegeleda
annaabi.ee 
