Arvo Pärt
radikaalsemaltki kui tema ajastukaaslaste.
Tuntuim sellest perioodist on orkestriteos „Perpetuum mobile“, kus pidevalt lisanduvate orkestrihäälte
erinevaist rütmidest moodustub haarav, otsekui lähenev-paisuv kõlamass, mis kulminatsiooni järel
taas hõrenedes olematusse hajub.
1960.aastate keskel hakkas Pärt kasutama uut nn kollaažitehnikat, mille puhul ühes teoses võib
kõlada mitme eri ajastu muusikastiile, seda kas ostseste tstaatidena või siis helilooja enda loodud
stiliseeringuna.
1968.aastaks tundis Pärt, et seni kasutatud muusikalised vahendid on end tema jaoks ammendanud.
Järgneva kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia
(1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui
vaimne iseloom.
Edasiste otsingute tulemustena jõudis Arvo Pärt uue originaalse loomestiilini. Tintinnabuli stiil
(ld.k
annaabi.ee 
