tinglikult liigitada järgmiselt: · Bürokraatlik-militaarne autoritaarne (peamiselt Lõuna-Ameerikas); · mobiliseeriv-autoritaarne (Francisco Franco, Benito Mussolini); · post-totalitaame (endine N. Liit ja Ida-Euroopa). Autoritaarseid riike võib liigitada veel järgmiselt: · militaarsed või mittemilitaarsed, · parem või vasakpoolsed. Ka militaarseid riike on eri tüüpi. Ühel juhul sekkub armee poliitikasse sihiga lõpetada poliitiline kriis, teisel juhul kutsuvad tsiviilvalitsejad sõjaväelasi kaitsma põhiseaduslikku valitsust või muutma reziimi. Ka autoritaarses reziimis võib olla ainupartei, kuid see ei ole nii monoliitne kui totalitaarses reziimis.Enamik autoritaarseid reziime püüab end õigustada, toetudes teatud printsiipidele või siis peetakse kinni ebamäärasest moraalse või usulise iseloomuga reeglitest. Autoritaarsetes riikides võib valitsejate mentaliteet peegeldada lihtsalt poliitilist reaalsust.
· mobiliseeriv-autoritaarne (Francisco Franco, Benito Mussolini); · post-totalitaame (endine N. Liit ja Ida-Euroopa). Autoritaarseid riike võib liigitada veel järgmiselt: · militaarsed või mittemilitaarsed, · parem või vasakpoolsed. Ka militaarseid riike on eri tüüpi. Ühel juhul sekkub armee poliitikasse sihiga lõpetada poliitiline kriis, teisel juhul kutsuvad tsiviilvalitsejad sõjaväelasi kaitsma põhiseaduslikku valitsust või muutma reziimi. Kommunismi, natsionaalsotsialismi ja fasismi tekkepõhjus oli eelkõige Euroopa ühiskonna kriis pärast Esimest maailmasõda. Kõik need reziimid tuginesid vähemuse partei valitsemisele ja kuulutasid end ajaloolise progressi kandjaks. Parteisid juhtis endaga rahulolev eliit, mille iseloomulikuks jooneks polnud mitte kompetentsus, vaid võimuiha.
annaabi.ee 
