Samas on õnnetuid olukordi mõtekam vaadata läbi naeru, kui ennast nendest täiesti välja viia. Selliseks näiteks on Tsehhovi jutustus "Ametniku surm". Selle looga on autor ilmselt tahtnud naeruvääristada inimesi, kes võtavad äpardusi liiga tõsiselt või teevad pisikestest probleemidest tõsise tragöödia. Kui loos olnud mees enda vastas olevale tsiviilkindralile pähe aevastas, ei taibanud ta õige ajal vabandust palumisega lõpetada. Kuigi tsiviilkindral oli juba sellega leppinud ning ei teinud sellest enam välja. Õnnetuse korda saatnud mees mõtles igat moodi endale olukorra aina hullemaks. Kindrali ütlustest suutis ta lugeda välja hoopis vastupidist öeldule. Lõpuks mõtles mees tühise aevastuse enda jaoks nii suureks probleemiks, et suri suurest muretsemisest. Kirjanik on ka kirjutanud jutustusi, kus inimesed käituvad teisiti endast tähtsamate ja kõrgemal ametikohal olevate isikutega. Lugedes jutustust "Paks ja peenike" on
Aevastamine pole kellelegi ja kuskil keelatud. Aevastavad nii matsid kui politseimeistrid ja vahel isegi salanõunikud. Kõik aevastavad. Tservjakov ei kohmetunud sugugi, pühkis rätikuga suud ja vaatas nagu viisakas inimene enese ümber: kas ta vahest oma aevastusega kedagi ei tülitanud? Kuid siin pidi ta juba kohmetuma. Ta nägi, et tema ees esimeses toolireas istuv vanahärra hoolikalt kindaga oma kiilaspead ja kaela pühkis ning midagi pomises. Vanahärras tundis Tservjakov ära tsiviilkindral Brizzalovi, kes teenis teedevalitsuses. ,,Ma piserdasin ta üle!" mõtles Tservjakov. ,,Pole küll minu ülemus, võõras, kuid ikkagi piinlik. Peab vabandust paluma." Tservjakov köhatas, kallutas keha ettepoole ja sosistas kindralile korva: ,,Vabandage, teie ekstsellents, ma piserdasin teid...ma kogemata..." ,,Pole viga, pole viga..." ,,Jumalapärast, vabandage. Mina ju...ma ei tahtnud seda!" ,,Ah, istuge palun! Laske kuulata!"
seda nägema ja tahab teada, kelle koer see on. Alguses rääkis ta koerast kui vastikust penist, keda tuleb karistada. Niipea kui ta sai teada, et koer kuulub kindrali vennale, muutub tema suhtumine koerasse. Ta ütleb, et tegu oli õnnetusega ja koer pole milleski süüdi. ,,Ametniku surm" Eksekuutor on teatris ja aevastab. Aevastusest pritsis sülge tsiviilkindrali kuklale. Eksekuutor hakkas kõvast närveerima sellepärast ja kukkus hirmsasti vabandama. Tsiviilkindral võtab vabanduse vastu, kuid eksekuutoril jääb sellest väheks. Ta läheb isiklikult tema juurde veel vabandama ja tüütab oma vabandamisega teda seni kuni tsiviilkindralil hing täis saab ja käratab ta peale, et ta minema läks. Tema jaoks oli asi juba ammu unustatud ja ta tahtis tööd edasi teha. Eksekuutor läheb koju ja sureb. ,,Naela otsas"-Mees tahab sõpru enda poole napsutama kutsuda. Koju jõudes
Ametniku surm Tegelased: Ivan Dmitrits Tserjakov, tsiviilkindral Brizzalov, Ivani naine Ivan Dmitrits Tserjakov on teatris ja piserdab aevastades üle tema ees istuva tsiviilkindrali Brizzalovi. Pärast seda tunneb ta häbi ja vabanda. Kindral aga ei suhtu vabandusse piisavalt positiivselt ja Ivan peab vajalikuks senikaua vabandada, kuni kindral talle andestab. Kindral on ärritatud, et teda sellise väikese asja pärast tülitatakse, käratab ametnikule. Ametnik tuikus koju, olles hirmunud ja ehmatanud, ning suri.
peenike") iseloomustus. II Juhan Liivi luuletuse peastesitus: meeleolu ja sõnumi sõnastamine; kõnekujundid luuletuses NOVELL lühike proosajutustus, kus on vähe tegelasi, kes on keskendatud ühe süzeeliini, ühe teema või konflikti ümber. "Ametniku surm" Novell räägib ekskuutor Ivan Dmitrits Tservjakovist, kes ühel õhtul teatris "Corneville´i kelli" vaadates nii õnnetult aevastas, et piserdas märjaks tema ees istuva tsiviilkindral Bezzalovi pealae. Vabandanud kohe, jätkas ta siiski vabandamist veel vaheajalgi, sest talle tundus, et nii kõrge ametnik ei saa ometi nii lihtsalt andestada. Kodus rääkis Tservjakov juhtunust naisele ja to soovitas uuesti vabandama minna, et võib olla endast halva mulje jätnud ning läks järgmisel päeval kindrali kantseleisse end veel kord vabandama. Kindral, kes asja juba unustanud oli, ärritus silmnähtavalt. Tservjakov kavatses õhtul Bezzalovile vabanduskirja