1884) XIII Provintsisekretär Alamporutsik (kuni 1884) Kabinetiregistraator Senatiregistraator Sinodiregistraator XIV Kolleegiumiregistraator Kornet (kuni 1884) Horunzi (kuni 1884) Kantsler oli tavaliselt välisasjade kolleegiumi juht (välisminister), seega tähtsaim tsiviilametnik. Reaalne võim oli monarhil ja tema õukonnal. Kuna keiser või keisrinna võis ametnikke oma suva järgi ametisse nimetada ja erru saata, siis oli ametnik tavaliselt mitte visionäär, vaid käsutäitja. Impeerium oli jagatud kubermangudeks, kus kuberner oli keskvõimu esindaja, mitte omavalitsusjuht. 1802 viidi Aleksander I ja Speranski poolt läbi valitsusreform, millega kolleegiumite asemele loodi ministeeriumid (maavägede, laevastiku, välisasjade, siseasjade, rahanduse, kaubanduse,
teistele põhimõtetele määras uue korra. Teenistusastmete tabel 1716 sõjaväemäärustik 1720 meremäärustik Sõjaväeline kord pidi toimima ka ühiskonnas. Sõjavägi pidi olema eeskujuks ülejäänud ühiskonnale. Kõigepealt seati kord sisse sõjaväkke ning sellel baseerudes hakati ka ühiskonda ja tsiviilametkonda reformima. Kuni 19. sajandi keskpaigani, mil hakati piiranguid tegema, kõik ohvitserid olid aadlikud, osad neist isikuaadlid (puudus pärandamise õigus). Tsiviilametnik ei saanud madalamast ametiastmest aadlikku tiitlit. · Teenistusastmete tabel andis eelise aadlile, mis väljendus takistuseta teenistusse astumisel ja kiiremas teenistuses edenemisel. · Kõik nn klassiliste ametikohtadele mitteaadlikud said aadlitiitli. · Meeste (mehe puudumisel, isa) teenistusastmete järgi "märgistati" ka nende naised. Teenistuastemete tabel on kogu Vene impeeriumi eksisteerimise jooksul keskseks seadusandlikuks aktiks, millele
annaabi.ee 
