Mati Unt - analüüs
ilusana, lihtlabasena aga sisendavana, pretensioonituna aga andekana. Mõlemas võitlevad
kaks "mina" - ühelt poolt infantiilne, siiras huvi maailma vastu, helge pool; teiselt poolt
elukogenud küünilisus, protest, iroonia, tume pool. Undi filoloogilistel ekskurssidel ning
mütologiseerimisel on vähem otsest pistmist filosoofiaga kui Roland Barthes'i
mütoloogiatel. Mõlemad on küllalt rahvusliku suunitlusega, mis tuleb välja teemadevalikust.
Veel võiks paralleeli tõmmata Undi ja Tshehhovi vahel. Nii Unt kui Tshehhov mõistavad
kirjutada juttu labastest asjadest, mitte millestki. Kui Barthes suudab vaatamata laialdasele
ajakirjandustegevusele jääda ilukirjandusteostes põhjalikuks, belletristiliseks,
"teaduslikuks", siis Mati Unt maksab üheksakümnendatel lõivu meediale, mis on tema
akadeemiliselt nauditava jutuvestmis- ning süvenemisoskuse "alla neelanud". Viimane
romaan - Brecht ilmub öösel - ei küündi va
annaabi.ee 
