huvitatud heanaaberlikest suhetest kõigi riikidega. Vabadussõja- aegse koostöö pinnalt orienteerus Eesti tihedale koostööle ja integratsioonile lääneriikidega, milles nähti peamist garanti noore riigi suveräänsusele. Peale Tartu rahulepinguga saadud tunnustust Nõukogude Venemaalt, tunnustasid 1920. aastal iseseisvat Eestit Soome ja Poola. 1919. aasta Pariisi rahukonverentsil peamiselt Prantsusmaa eestvõttel (Pariis soovis näha tsentralistliku Venemaa taastamist) Eesti iseseisvumise tunnustamisest hoidunud lääneriikide seisukohad muutusid koos Vene valgete vägede kokkuvarisemisega ja bolevikkude võimu kindlustumisega: 1921. aastal tunnustasid Eesti Vabariiki de iure Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan ja Belgia, 1922. aastal ka USA. Suhted Venemaaga Eesti suhted Nõukogude Liiduga olid väliselt enamasti korrektsed, ent tegelikult üsna pingelised ja ebastabiilsed. Aastail 19201939
Rahvas valis oma esindajaks sajaliikmelise kestva seadusandliku asutise Riigikogu, kes omakord seadis ametisse Vabariigi Valitsuse kõrgemaks haldusorganiks. Seadusandlusorganitena esinesid võrdsete suurustena aktiivkodanikud ja Riigikogu ning mõlema pädevuseks oli üldaktide toimetamine. Üldaktide all mõeldakse akte, millega abstraktselt ja impersonaalselt korraldatakse õigusliku elu üldjuhtumeid. Sedaviisi Põhiseadus seadis Eesti seadusandluse tsentralistliku legislatiivsüsteemi alusele. Seadusandluse alal aktiivkodanikkond tegutses kord iseseisvalt, kord sõltuvalt. Oma võimuastme poolest aktiivkodanikkond ei erinenud Riigikogust millegagi. Nad olid normatiivselt samal tasemel. Aktiivkodanikkonna seadusandluse pädevusse ei kuulunud haldusfunktsiooni teostamine. Legislatiivfunktsiooni permanentseks teostajaks oli Riigikogu. Administratiivfunktsiooni teostas Vabariigi Valitsus, mis kollegiaalse asutisena koosnes Riigivanemast ja ministritest.
annaabi.ee 
