Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
Igasugused vastasseisud ja mittenõustumise väljendused tõid kaasa sanktsioone või
võimu esindajate teravdatud tähelepanu. Tüüpiline asjade käik oli: tsensor kaebas
toimetaja, kirjaniku või ajakirjaniku peale keskkomitee ideoloogiasekretärile, kes
kutsus asjaosalise "vestlusele", mille lõpptulemusena tehti parandused tekstis või
muudatused toimetuse kaadrites. (Lauk 2007).
Perestroika ja glasnosti aeg 1980. aastate keskel oli paljudele nagu paisu tagant
pääsemine.
Tsensuurivalitsus hakkas ohtu tajuma juba 1986 kõik partei, nõukogude- ja
komsomoliorganite ametialased dokumendid kästi järsku akti alusel hävitada.
1987 vabastati lasteajakirjandus eeltsensuurist. Seejärel said väljaanded ennistada
oma nimesid (Sakala 1988, seejärel Viru Sõna, Läänlane, Saarte Hääl, Pärnu
Postimees) kusjuures algatajaiks olid kohalikud rajooni parteikomiteed, mitte EKP.
Teisitiütlevat perioodikat hakkas ilmuma infolehtede nime all, sest infolehed olid