4. Tsellulooskiulise kanga võib sünteetilise niidiga mustrit arvestades hapet taluvale aluskangale tikkida või õmmelda. 5. Pealmise kanga võib kõigepealt trükkida ning pärast kuivamist sünteetilise niidiga teisele kangale õmmelda. Sel juhul võib ka aluskangas olla tsellulooskiuline ning õmblemisel mustrit on kergem jälgida. Trükipastale lisatakse soola, näit. naatriumbisulfaati. Kõrgel temperatuuril moodustab see happe, mis koos kuumusega lagundab tsellulooskiudu. Teine kiu komponent jääb kahjustamata. Põletustrükipastasse võib lisada teisele kiule sobivat värvainet, siis tuleb läbipaistev koht värviline. Trükis kinnitatakse kuumakapis 140ºC juures 8-10 min; mille tulemusel trükitud pind pruuniks muutub. Et põlenud kiudaine kangast eemaldada, on vaja mehaanilist järelpesu. NB! NAATRIUMBISULFAAT = NaHSO4 = sool, põletustrüki abiaine (C-söövitav), (Xi-ärritav)
[27]. kasutusalade tõttu. Hiljem võeti kasutusele ka nn klaasvill ja metallkiud. Enamikke tehiskiude toodetakse vastava materjali surumisega läbi väikeste aukude, et nad moodustaksid sel moel niitjaid kiude. Inglise keeles eralduvalt selgelt terminid ,,synthetic" (sünteetiline) ja ,,artificial" (kunstlik, muudetud), mis viitavad sellele, et enne sünteetiliste kiudude kasutamist modifitseeriti olemasolevaid looduslike kiude (taimset tselluloosi näiteks), et toota tsellulooskiudu. Enamikule sünteetilistele kiududele on iseloomulik hea soojusjuhtivus, elastsus, hõõrdumis ja rebimiskindlus, kergus, elektriseerivus, kemikaalikindlus, kahjurikindlus (koide, rottide, seente suhtes), halvasti niiskust Foto 7 nailonsukad II maailmasõjapäevilt. [28]. imavus, seondumine pigem õli kui veega (mittehügroskoopsus), soojustundlikkus, termoplastilisus, topiliseks muutumine jmt [27]. Plastikud värvikeemias ja kunstis
Pealegi on enamik värvaineid sügaval villakiu sees ja sinna pleegitajad ilma kreatiini struktuuri lõhkumata ei pääse, ei suuda tungida nii sügavale kiu sisse. Ka tsellulooskiu pleegitamisel tuleb väga täpselt tingimustest kinni pidada (jälgida tuleb temperatuuri, aega, pH-d, reagendi kontsentratsiooni), et tabada moment, kus värvained on peaaegu lagunenud, tselluloos aga pole veel lagunema hakanud. Kõikidele pingutustele vaatamata ei õnnestu tsellulooskiudu päris valgeks saada, neile kipub jääma kollakas värvitoon. Selle vastu kasutati varem sinetamist anorgaanilise aine SINEga, (inimesele tundubvalgetest toonidest kõige ilusamsinaksvalge, samuti nagu kõige ilusam sügavmust on natuke sinakas). Tänapäeval on selle jaoks nn. optilised valgendid. Optilised valgendajad. Need on olemuselt luminestseeruvad värvained, nõrga värvuse käes on nad värvuseta, ultravioletis A (alla 380 nm) nad neelavad kiirgust ja nähtava spektri
annaabi.ee 
