Siiski tuleb silmas pidada, et kõige enam mükotoksiinidega kokku puutuvad piirkonnad kannatavad tihti ka toidunappuse all, mistõttu on võimatu eristada alatoitumisest tingitud kasvupeetust mükotoksiinide mõjust. Immunosupressioon on katseloomadel kindlaks tehtud juba mükotoksiinide tarbimisel doosides, mis ei põhjusta muid kliinilisi nähte. Toime on seotud nii loomuliku kui omandatud immuunsuseks vajalike nii tsellulaarsete kui humoraalsete komponentide mõjutamisega. Et immuunrakkude pinnal on kõrge küllastumata rasvhapete konsentratsioon, on nad vabadest radikaalidest väga haavatavad. Oksüdatiivne stress pidurdab T- ja B-lümfotsüütide, NK rakkude, makrofaagide talitust, halvendab immuunrakkudevahelist kommunikatsiooni, väheneb immunomodulatorite ning komplemendi sisaldus plasmas (Sural ja Dvorska, 2011). Väga palju on tähelepanu pööraud uurimustööle mükooksiinide mõjust DNAle
lümfotsüüte – sinna antikehad – isotüübi kontroll. Vastavalt IgG1 või IgG2. Mittespetsiifilise seostumise näitamiseks. Järgmisse antikehad CD3 ja CD19 vastu. Sellega saab eristada T ja B lümfotsüüte. Järgmine CD3 ja CD4 antikehad. CD3/CD8. Siis CD3, CD16/CD56. Arstile trükitakse välja vastus koos normiväärtustega. 63. Lümfotsüütide uuringute kliiniline kasutamine. Vt 67 64. Lümfotsüütide intra-tsellulaarsete ja pinnamarkerite määramine. Tähendus. Vt 67 65. Voolutsütomeetria (FACS) põhimõte ja kasutamine. Vt 67 66. In vitro testide põhimõtted antikehade ja antigeenide määramiseks. Immunoblot, ELISA. Antikehade omadused, mis on olulised analüütilistes testides: Antikeha võime tunda ära väga laia spektrit erinevaid antigeene, nii looduses esinevaid kui sünteetilisi molekule. Selle tagab antikeha hüpervariaabelset regiooni moodustavate lingude
annaabi.ee 
