aastail maride enesenimetuse kasuks, ent rahvusvahelises teaduskirjanduses kohtab seda etnonüümi tänini. Asuala Marid elavad põhiliselt Kesk-Volgamaal, Vjatka ja Vetluga jõe vahelisel tasandikualal (niidumarid) , aga ka Volga kõrgel paremkaldal (mäemarid) ja Baskiiria kirdeosas (idamarid) . Maridel on Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik Mari El, , mille pealinn on Joskar-Ola (mari k 'punane linn', tsaariajal Tsarevokoksaisk).Piirneb Nzni Novgorod oblasti ,Kirov Oblasti , Chuvashia Vabariigiga ja Tatarstan Vabariigiga. Arvukus 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 604 298 mari. 56 119 neist määratles end niidu- idamaridena ning 18 515 mäemaridena. Ülejäänud olid lihtsalt marid, põhiliselt niidumarid. 1989. aastal elas samal territooriumil ligi 643 698 mari. Maride arvukus on seega märgatavalt langenud, põhjuseks eelkõige postsotsialistlik demograafiline kriis. 2002
(niidumarid), aga ka Volga kõrgel paremkaldal (mäemarid) ja Baskiiria kirdeosas (idamarid). Marimaa on üsna metsane (domineerivad männikud) ja veterohke. Põllumajanduseks sobivamad maad Marimaa kirdeosas ja Volga paremal kaldal on valdavalt üles haritud. Ka idamaride asuala on põllumajanduspiirkond. Maridel on Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik (Mari El, 23 200 km²), mille pealinn on Joskar-Ola (mari k 'punane linn', tsaariajal Tsarevokoksaisk). Arvukus 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 604 298 mari. 56 119 neist määratles end niidu-idamaridena ning 18 515 mäemaridena. Ülejäänud olid lihtsalt marid, põhiliselt niidumarid. 1989. aastal elas samal territooriumil ligi 643 698 mari. Maride arvukus on seega märgatavalt langenud, põhjuseks eelkõige postsotsialistlik demograafiline kriis. 2002. aasta andmeil elas 51,7% maridest oma autonoomse
(niidumarid), aga ka Volga kõrgel paremkaldal (mäemarid) ja Baskiiria kirdeosas (idamarid). Marimaa on üsna metsane (domineerivad männikud) ja veterohke. Põllumajanduseks sobivamad maad Marimaa kirdeosas ja Volga paremal kaldal on valdavalt üles haritud. Ka idamaride asuala on põllumajanduspiirkond. Maridel on Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik (Mari El, 23 200 km²), mille pealinn on Joskar-Ola (mari k 'punane linn', tsaariajal Tsarevokoksaisk). 4.3 Keel Mari keel kuulub soome-ugri keelte volga rühma ning selle lähimaks sugulaskeeleks loetakse mordva (ersa ja moksa) keelt. Mari keel jaotub kolmeks üpris erinevaks murdeks (niidu-, mäe- ja idamari), mis omakorda jaotuvad veel terveks reaks alamurreteks. Niidu- ja idamari murded on teineteisele lähemal, sest idamarid hargnesid niidumaridest alles 17.-18. sajandil. 1989. aasta seisuga oli maride emakeelsus 81,9%.4 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli
kõrgel paremkaldal (mäemarid) ja Baskiiria kirdeosas (idamarid). Marimaa on üsna metsane (domineerivad männikud) ja veterohke. Põllumajanduseks sobivamad maad Marimaa kirdeosas ja Volga paremal kaldal on valdavalt üles haritud. Ka idamaride asuala on põllumajanduspiirkond. Maridel on Vene Föderatsiooni koosseisus oma vabariik (Mari El, 23 200 km²), mille pealinn on Joskar-Ola (mari k 'punane linn', tsaariajal Tsarevokoksaisk). Arvukus 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 604 298 mari. 56 119 neist määratles end niidu-idamaridena ning 18 515 mäemaridena. Ülejäänud olid lihtsalt marid, põhiliselt niidumarid. 1989. aastal elas samal territooriumil ligi 643 698 mari. Maride arvukus on seega märgatavalt langenud, põhjuseks eelkõige postsotsialistlik demograafiline kriis. 2002. aasta andmeil elas 51,7% maridest oma autonoomse vabariigi territooriumil ning nad moodustasid 42,9%
annaabi.ee 
