Paavst Gregoriusel VII oli ka dokument mida nimetati paavsti diktaadiks. See sisaldas erinevaiid teese. Näiteks: üksnes paavst võib piiskoppe ametisse seada ja neid ametist vabastada, üksnes paavst võib kätte anda keisri võimutunnused, jne. Tüli Henry ja paavsti vahel ei lahenenud. Keiser Heinrich IV kuulutas välja Gregoriuse VII tagandamise. Vastuseks kuulutas Gregorius VII tagandatuks Heinrichile truud Saksa piiskopid, vabastas keisri alamad keisrile antud truudusvandest ja kuulutas tagandatuks ka Heinrichi, heites ta ühtlasi kirikust välja. Saksa ülikud toetasid paavsti. Heinrichit ähvardati, et kui ta ei allu paavstile siis valitakse uus keiser. Oma trooni säilitamiseks pidi ta minema Itaaliasse. Enam vähem nad leppisid ära. Investituuritüli lõpetas järgmise keisri Heinrich V ja paavst Calixtus II 1122. aastal sõlmitud Wormsi konkordaat. Wormsi konkordaadi kompromiss seisnes selles, et piiskopid ja abtid pidid valima
· Jumalateenistuse tähtsuse tõstmine · Kreeka katoliku kiriku allutamine Gregoriuse reformide tulemusel tekkis investituuritüli Paavst nõudis, et ilmalik võim lõpetaks kirikuasjadesse sekkumise, see aga oleks keisrivõimu piiranud. 1076. a kutsus keiser Heinrich IV Wormsi kokku sinoidi (vaimulike kogu). Heinrich tagandas Gregoriuse, millele vastates Gregorius tagandas Heinrichile alluvad Saksa piiskopid, vabastas keisri alamad truudusvandest ja tagandas ka Heinrichi, heites ta kirikust välja(ekskommunikatsioon e kirikutalitustest osavõtmise keeld). Oma trooni säilitamiseks ilmus Heinrich jaanuaris 1077 patukahetsejana paavsti ette. Paavst andis talle meeleparanduse sakramendi. Seda hinnatakse kui paavstluse võitu ilmaliku võimu üle. Investuuritüli lõpetas järgmise keisri Heinrich V ja paavst Calixtus II 1122. a sõlmitud Wormsi konkordaat.
killustumuseks. See iseloomustas keskajal kogu Euroopat. Feodaalide seiklus- ja saamahimu ajendas neid sageli vastastikustele röövretkedele ning põhjustas kodusõdu. Selline feodaalsuhete areng nõrgendas kuningavõimu ja suurendas poliitilist ebastabiilsust Lääne-Euroopas. Alati ei põhjustanud feodaalsuhtd killustatust ja anarhiat, vasallivanne oli püha ja selle põhjendamatu murdmine taunitav. Paljudest läänistamistest ja mitmele senjöörile antud truudusvandest tulenevad probleemid lahendati sageli nii, et ühele senjöörile antud vanne kuulutati teistest olulisemaks. Nii suur-kui ka väikefeodaale ühendas kuulumine sõjameheseisusese, mida üha enam tähtsustati. Kuna rüütlid olid elukutselised sõjamehed, hinnati nende vaprust ning võitluskunsti erakordselt kõrgelt. Kõige parem võimalus oma võimete näitamiseks olid organiseeritud sõjamängud ehk turniirid
Ta oli kindlalt veendunud, et vaimulik võim on ilmalikest valitsejatest üle ja pidas oma pühaks kohustuseks vabastada paavstivõim keisri eeskoste alt. Otsene tüli paavstil keisriga puhkes kuna mõlemad nõudsid endale õigust piiskoppe ametisse nimetada. See on tuntud investuuritüli nime all. Keiser käsitles piiskoppe oma vasallidena, paavst aga vaimulikena. Keisri positsiooni nõrgestamiseks õhutas paavst Saksamaa vasalle mässule vabastades nad truudusvandest keisri vastu. Seetõttu pidi keiser Heinrich IV (10561106) paavstilt poliitilistel kaalutlustel 1077.a Itaalias Canossa mägilossis koguni andeks paluma, seejärel jätkas ta edukalt paavstivastast võitlust. Konfiliktid jätkusid ning kasvasid sageli üle veristeks sõdadeks. Paavstid leidsid tõhusat tuge jõukatelt PõhjaItaalia linnadelt. Eriti teravaks muutusid vastuolud keiser Friedrich Barbarossa valitsusajal(11521190)
Elanikelt tuli võtta relvad. Ühe sellise katse tegid Briti sõdurid 1775 19. aprillil Massachusettsis: 700-liikmeline Briti sõdurite rühm saadeti Concordi (kohake Bostoni lähistel), et võtta separatistide peidikust relvad. Puhkes relvakonflikt, mis omakorda ajendas Ameerika Ühendriikide iseseisvussõja. 1775 10. mail kogunes Philadelphias II Kontinentaalkongress. Sellest sai Iseseisvussõja ajal Ameerika rahvaesindus ehk parlament. Otsused: otsustati loobuda truudusvandest Briti kuningale, otsus luua kontinentaalarmee, mille juhiks valiti George Washington, 1776 4. juulil kiitis kongress heaks Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni- see dokument lõi uue riigi. Põhiautor oli Virginiast pärit Thomas Jefferson (1743-1826). USA iseseisvusdeklaratsioon toetub 17. ja 18. sajandi valgustusfilosoofiale. Inglise filosoof John Locke kirjutas, et kõik inimesed on siia ilma sündinud vabade ja võrdsetena. USA liitlased olid Prantsusmaa, Hispaania, Holland
nimetamist. Alates Otto I olid seda teinud keisrid, mis häiris paavsti. Avalik tüli puhkes 1075. aastal. Keisriks oli Heinrich IV ja paavstiks Gregorius VII. Paavst keelab ilmalikel võimudel kiriku asjadesse sekkumise ja nõuab keisrilt tunnustust paavstivõimu ülimuslikkusele. Vastasseisu haripunkt 1076. aastal. Saksa piiskoppide toel kuulutab Heinrich IV paavsti tagandatuks. Vastukäiguna tagandab paavst keisri, keisrile ustavad Saksa piiskopid ja vabastas keisri alamad talle antud truudusvandest. Suur osa Saksa ülikuid toetas paavsti ja ähvardas valida uue keisri, kui Heinrich IV paavstile ei allu. Keiser läks paavstilt andeks paluma. Paavst ja keiser kohtusid Canossas 1077.aastal. Lõplikult lõppes tüli 1122. aastal Wormsi konkordaadiga. Sellega pandi paika piiskoppide valimise kord vaimuliku võimu tunnused siad nad paavstilt või peapiiskopilt ja ilmaliku võimu tunnused keisrilt. Sisult on tegemist kompromissiga. Kirikukogud
dispenseeritud). Nii asus Cauchy jälle oma kohale. Tema tegevus matemaatikuna muutus laiahaardelisemaks kui kunagi varem. Oma elu üheksateistkümnel viimasel aastal kirjutas ta enam kui 500 tööd matemaatika kõigi eriharude kui ka mehaanika, füüsika ja astronoomia kohta. Paljud neist olid pikad trakdaadid Raskused polnud aga kaugeltki veel ületatud. Kui Prantsuse Kollezis (College de France) vabanes koht, caliti Cauchy ühel häälel sellele. Siin ei kehtinud aga dispens(truudusvandest vabastamine) ja enne kui ta võis kohale asuda, oleks ta pidanud andma truudusvande. Kuna ta aga ikka veel oli arvamisel, et valitsus on tema isandale, kuningas Charles X-le jumala poolt antud õigused seadusevastaselt omastanud, tõrkus ta vannet andmast. Jälle oli ta kohata. Kuid tema võimetega matemaatikut võis hästi kasutada Pikkuste Büroos (Bureau des Longitudes), kuhu ta ka tööle võeti.
Selle polnud keisrivõim huvitatud. See oleks tähendanud ilmaliku valitseja võimu piiramist; teiseks oli kiriklike ametite müümine kujunenud riigile üheks sissetulekuallikaks. 1076. aastal kutsus selleaegne keiser Heinrich 4. Wormsi kokku Saksa piiskoppide sinodi ja piiskopid teatasid, et loobuvad paavstile kuuletumast. Heinrich kuulutas välja GregoriusVII tagandamise. Gregorius tagandas Heinrichile truud Saksa piiskopid, vabastas keisri alamad keisrile antud truudusvandest ja kuulutas tagandatuks ka Heinrichi enda, heites ta ühtlasi kirikust välja. Suurem osa Saksa ülikud toetas paavstiähvardades, kui Heinrich paavsti tahtele ei allu, valitakse uus keiser. Oma trooni säilitamiseks asus Heinrich 4. teele Itaaliasse, et kohtuda GregoriusVIIga enne, kui see on jõudnud üle Alpide. Heinrich astus jaanuaris 1077 patukahetsejana paavsti ette. Keiser seisis kolm päeva paljajalu lumes, oodates paavstilt armu. Pühitsetud preestrina ei saanud paavst keelduda
Sigismund tahab enda alla saada uusi kindlusi, kuid abi anda ei taha. Delegatsioon Läheb Moskvasse, kus püüab saada liivimaalaste olukorra leevendamist. Mingit edu need delegatsioonid Liivimaa jaoks need kaasa ei too. Sigismund saadab väiksemaid kaitseväeüksusi. 1560 a sügisel toompeakindluse juhatajaks sai Oldenbockum. Saadakse aru,et ordust abi ei saa, üritakse abi saada Rootsilt. Algab retootika, et ordumeistrile tehakse selgeks, et ollakse valmis loobuma oma truudusvandest. 1560a sügisel on Stockholmis mitu saadikut. Eerik XIV kohtleb neid erinevalt, ordumeistriga ei suhtle, tallinlased võtab hästi vastu. Teeb ettepaneku, et tln alistuks rootsi riigile. Saadikutel polnud kaasas volitusi , et linna üle anda. Otsesed sündmused jäävaad uude aastasse,kui on võimalik üle mere sõita. 26 märtsil 1561 a saabuvad tln kuninga saadikud, tullakse 3 laevaga . Eeriku saadik liivimaal on Klas Horn. Maanduvad Tln, toimuvad läbirääkimised
Venelased reageerivad ja mässajad hukatakse. Kruze ja Daube põgenevad. Tartu linn elab üle kaotuse, venelased olid veendunud, et linnaelanikud on ka süüdi, tapetakse ja küüditakse. Taas jätavad venelased ellu kohalikud talupojad. Kruze ja Daube said Poolas seisusekohast elu elada. Kruzele anti Turaida loss. Magnus oli läinud Kuressaarde, kus ta oli 1572.aasta kevadeni, kuni tsaar saadab talle järele inimesed, kes ta Venemaale viidi. Magnus vabastab oma vasallid truudusvandest, ta teab, et enam ta Saaremaale tagasi ei tule. Ametisse pannakse Taani kuningriigi asehaldur. 1572.aasta lõpus asub tsaar uuesti sõjakäigule Liivimaa vastu. Ivan IV ise tuleb vägede juhina Liivimaale. Üsnagi ootamatult tulevad nad Paide alla. 1573.aasta 1.jaanuaril Paide langeb. Tsaar elas Paide all üle oma lähima käskniku surma. Mäo mõisa maadel sai ta surma. Tsaar leiab, et see surm nõuab temalt kättemaksu. (Mäo ristis tema mälestusmärk.) Tsaar vihastas ja märatses Paides.
Hoopis ilmnevad vabad talupojad, kes olid vabastatud andamitest, aga olid kohustatud sõdima (Vasall, kes ei pea andamit tasuma?). Liivimaa meistrid läänistasid maid ka oma lähisugulastele, nagu näiteks Plettenberg oma vennale Johanile. Lääniõigus - Läänistus oli isanda ja vasalli isiklik suhe, mida tuli ühe osapoole (valitseja või läänimehe) vahetumisel üle kinnitada ehk lään tuli tagastada ja saada see siis uuesti läänistatud. Läänistusrituaal koosnes vasalli truudusvandest oma isandale ja lääni üleandmisest vasallile. Tihtipeale anti üle ka mõni sümboolne ese, nagu näiteks sõrmus. Kogu protseduuri kinnitamiseks anti alates 13.-14. sajandist välja vastav läänikiri. Õiguslikult reguleeris seda valdkonda lääniõigus, mis koos era- ja karistusõiguslike normidega moodustas maaõiguse. Vanim teadaolev lääniõiguse redaktsioon Liivimaal on Harju-Viru vasallidele antud Valdemar-Eriku lääniõigus, mis kehtis ka piiskopkondades
annaabi.ee 
