Rooma naine
võis ainult mees abielu lõpetada, see oli sisuliselt naise äraajamine perekonnast. Lahutuse
korral naine müüdi tagasi endisele paterfamilias-ele või tehti confarreatio abielu puhul
vastupidine usundiline tavand ehk diffarreatio. Kui abielu lõppes, siis läks naine eeskostja
võimu alla ehk kogu tema elu möödus mehe võimu all. Sine manu abielu puhul võisid pooled
vastastikku kokkuleppida lahutuses või siis ühepoolse sooviavalduse alusel.
Õitsengu perioodil sai naisele truudusemurdmise eest omaseks karistus. Ühtlasi polnud sine
manu niisama abielu, mis ei tekita naisele juriidilisi tagajärgi, vaid tõi siiski kaasa mehe
sotsiaalse seisundi. Samuti oli mehel õigus oma naist välja nõuda igalt ühelt, kes teda kinni
peab õigusevastaselt vastu mehe tahtmist.
4.1 Eestkoste hääbumine
Naise- orjapidaja varandusliku iseseisvumise suurenemise tagajärjel kaotab eestkoste naiste
üle kord-korralt oma tähtsuse. Juba vabariigi ajajärgu lõpul võis lesk ise valida endale
annaabi.ee 
