suurepärane osa meelelahutusest, teisalt oli tegu aga spordiga tema kõige ehedamal kujul. Kindel on see, et inimesed on viimasega tegelenud antiikajast alates ning paljud peavad esimesi olümpiamänge Vana-Kreekas maailma spordiloo alguseks. Tollal peeti neid Zeusi auks ning tegu oli omamoodi kultuuriüritusega. Kuhu oleme aga jõudnud tänaseks? Ajalehti sirvides hakkavad tihti silma Eesti ,,kollaste" sporditoimetajate fantastilised, teineteist üle trumpavad, jalust rabavad pealkirjad järjekordsest skandaalist atleetidemaailmas. Muidugi pole Eesti erand ning taolisi artikleid dopingupatustest ning kokkuleppemängudest leiab kõigilt spordiveergudelt üle maailma, mis laias internetiruumis kergesti ligipääsetavad. Tegelikkuses on probleem meedias käsitletavast hoopiski hullem ning isegi mitte Postimehe ,,lapsajakirjanikud" ei suuda kajastada kõike, mis toimub spordimaailma kardinate taga.
Enamus Eesti vallad on töötutele ja kroonilistele haigetele kehtestanud ravimitoetuse. See tähendab, et inimene, kes on töötu või krooniline haige, saab igakuist lisaraha vajalike ravimite maksumuse korvamiseks, kuid paraku on asjalood tihtipeale sedasi, et suurem osa ravimitele minevatest kuludest tuleb maksta omaosalusena, sest retseptiravimid on kallid. Vanurite peale on küll nii palju mõeldud, et kohati makstakse ka neile väikest ravimitoetust ent aina tõusvad ravimihinnad trumpavad selle pisikese toetuse kiirelt üle. Tõsiseks probleemiks ongi ravimite kallidus. Ravimite kõrge hind tuleneb sellest, et ravimite tootearenduseks kulub palju raha. Vaja on palgata keemikud ja spetsialistid, leida koht tootearenduseks, kus on võimalik teha katsetusi ja kõige tipuks on vaja tervet tehast, milles ravimeid lõpuks tootma ja turustama hakata. Seda, et farmaatsiatööstus on kasumlik, tõestab lihtne näide lõunanaabrite hulgast nimelt on Läti rikkaimaks naiseks
annaabi.ee 
