Hamlet, Terve Raamat
auks, mõistagi.
OPHELIA: Ma loodan, kõrgus.
KUNINGANNA lahkub.
POLONIUS: Ophelia, sa kõnni siin. Ja meie,
mu kõrgus, peaksime ehk varjuma.
Annab OPHELIALE raamatu.
Säh, loe, et näiks su oleskelul värvi
kah väheke. On ette heidetud -
- ja õigusega - õige sageli,
et vaga näo ja harda moega kelmustes
ka kuradi me üle trumpame.
KUNINGAS: (kõrvale) Jah, paraku!
See tabab südant nagu piitsahoop!
Ei ole võikam libu võõbat põsk
sest abinõust kui minu enda tegu
mu valitud toon-toonis sõnadest...
Ränk koorem küll!
POLONIUS: Ma kuulen samme, isand;
ehk läheks peitu?
Varjuvad. Ilmub HAMLET.
HAMLET: Olla või mitte olla - see on küsimus
annaabi.ee 
