Meriroosid Märjamaa Gümnaasium 8.C Kertu Leppsalu Tutvustus Meriroosid on ainuõõssete hõimkonda kuuluvad lilli meenutavad õisloomad Meriroosid kasvavad peamiselt troopikameredes Click to edit Master text styles Välimuselt värvikirevad Second level Läbimõõt kuni 1.5 meetrit Third level Kiskjalised Fourth level Fifth level Elupaik
ainuõõsne, kes elab meres. Liikumine- Meduus liigub oma laia keha järsult kokku tõmmates, hüdra aga liigub ühe kehapoole lihaskiudusid lühendas sinna poole. Toitumine-Hüdra toitub kombitsatega ja toitub sõudikutest, vesikirpudest jms, Meduus aga suuavaga, toitub väikestest veeorganismidest. Paljunemine- Hüdra sigib pungudes ja sugurakkude abil 10. Miks on meriroosid ja korallid erilised (kirjelda)? Nad on peamiselt troopikameredes, lilleõisi meenutavad polüübid,saavad elavada vaid seal kus vesi on soolane.
loomad, kes elavad meres. · Nad liiguvad edasi oma laia keha järsult kokku tõmmates. · Keha alt välja paiskuv vesi lükkab looma edasi. · Läänemeres elab meduus meririst ehk millimallikas. Meriristi ehitus (1) Meriristi ehitus · Täppsilmad valguse tajumiseks. · Saaki püüavad nad kombitsate ja suu ümber paiknevate pikkade jätkete ehk suusagaratega. Meriristi areng Pilte meduusidest Meriroosid · Meriroosid on troopikameredes elavad, lilleõisi meenutavad polüübid. · Meriroosid elavad merepõhjas üksikult kivide ja kaljude külge kinnitunult. · Meriroosi kombitsad on samuti varustatud kõrverakkudega. · Suurimate merirooside läbimõõt on rohkem kui 1 m. Pilte meriroosidest Korallid · Korallid on enamasti väikesed, mõne millimeetri pikkused. · Korallid vajavad eluks sooja ja soolast vett. · Korallid elavad tihedalt üksteisega koos,
Korallriff ehk korallrahu on õisloomade ja vetikate tekitatud lubjaline moodustis meres. Seda toetavad alaosas surnud organismid. Nende teke on võimalik vaid selleks soodsates tingimustes, troopikameredes, kus vesi on puhas ning hapniku ja toidurikas. Eriti meeldib korallidele lainetus, sest see toobki palju hapnikku. Vee temperatuur jääb vahemikku 20-30 kraadi ning sealse merevee soolsus võib ulatuda kuni 45. Näiteks läänemere soolsus on vahemikus 2- 20 . Korallrahud kasvavad aastas keskmiselt 3 cm ning kujunevad välja miljonite aastatega, selle veealune osa on elupaigaks paljudele kirevatele kaladele. Veepealne osa kattub tihti ka mullaga ja see kattub rikkaliku taimestikuga
Milline laht on kõige avardunum? Kõige avardunum laht on Hudsoni laht Kanadas. See laht on kaugele mandrisse tunginud ja pindala ulatub 800 000 ruutkilomeetrini. Rannajoon on 12 000 kilomeetrit pikk. Hudsoni laht on oktoobrist juulini jääs ja seega kutsutakse seda Põhja-Ameerika külmkapiks. Kus asub kõige suurem korallrahu? Korallrahud ehk korallriftid on meredes elutsevate mitmesuguste loomade ja vetikate tekitatud moodustised merepõhjas. Korallrahud saavad tekkida ainult troopikameredes. Suurim korallrahu on Austraalia kirderannikul. See on Suur Vallrahu ja see on 2000 kilomeetrit pikk. Kus on merelooded kõige suuremad? Tõusu ja mõõna põhjustavad Maa ja teiste taevakehade gravitatsiooniväljade koosmõju. Tõusude ja mõõnade energiat on hakatud kasutama energia tootmiseks. Kõige suurem mereloode on Fundy lahes. Milline ookean on kõige suurem? Kõige suurem ookean on Vaikne ookean. Selles on veel kõige rohkem vett ja suurim absoluutne sügavus ja keskmine sügavus.
litsutud( lestalased). · Värtnakujulise kehaga kerakala puhub end hädaohu korral õhku niivõrd täis, et muutub kera või põiesarnaseks. · Sellises olekus ta jääb veepinnale, olles pöördunud kõhuga ülespoole, tema keha ogad tõusevad püsti nagu siilil ning on kindlaks kaitseks vaenlaste vastu. · Kui hädaoht möödub, laseb kerakala oma vatsast õhu välja, laskub sügavamale ning tema keha omandab uuesti värtnataolise kuju. Kerakala · Troopikameredes elab hiiglaslik, üle 1000 kg raskune ja rohkem kui 2 m pikkune kuukala. · Tema külgedelt lamendunud keha on ümmargune nagu täiskuu. Saba on kalal väike, otsekui ära raiutud, selja ja pärakuuim on pikad. · Üksikasjalised andmed kuukala elust seni puuduvad. Kuukala: · Austraalia randadel esineb narmas- ehk vetikkala, kelle keha on hämmastavalt sarnane merevetikatega. Sellele kalale on antud irooniline nimetus- ,,mere kaltsukaupmees".
kallaletungijaile hirmu peale. Kui hädaoht möödub, laseb kerakala oma vatsast õhu välja, laskub sügavamale ning tema keha omandab uuesti värtnataolise kuju. 4 Kerakalalaste üht esindajat okaskõhtu- võib kohata meie Kaug-Idas, Primorjes. See kala on kuni 25 cm pikkune. Pilt 2. Kerakala (Tetrodon sp.)(http://mangukoobas.lahendus.ee/media_files/210865l.JPG) Troopikameredes elab hiiglaslik, üle 1000 kg raskune ja rohkem kui 2 m pikkune kuukala. Tema külgedelt lamendunud eha on ümmargune nagu täiskuu. Saba on kalal väike, otsekui ära raiutud, selja ja pärakuuim on pikad. Kuukala on pelaagilise eluviisiga s.t. ta ujub avavees. Üksikasjalised andmed kuukala elust seni puuduvad. Pilt 3. Kuukala( Mola mola). (http://static.panoramio.com/photos/original/9540319.jpg)
Eelajaloolise elu ainsad tunnistused on kivistised loomade ja taimede säilinud jäänused. Enam kui 2000 miljoni aasta vanuste kivististe põhjal on teada, et ühed kõige varasemad eluvormid olid bakterid. Järk-järgult tekkisid ja arenesid taimed, mida nimetatakse sinirohelisteks vetikateks. Vetikad kasvasid ringidena või madalate sammastena, stromatoliitidena, mis on säilinud kivististena, ka tänapäeval tekib madalates troopikameredes stromatoliite. Vetikad tootsid hapnikku gaasi, mida vajavad taimed ja loomad eluks. Hapnik pääses merest õhku ning moodustas atmosfääris osoonikihi, mis kaitses Maad päikesekiirguse eest. Elusolendid hakkasid asustama maismaad ja hingama õhku. Esimestest eluilmingutest alates on olnud miljoneid loomade ja taimede liike. Mõned, näiteks putukad, on jõudsalt arenenud; teised, näiteks saurused on välja surnud, sest keskkond Maal on muutunud. (Kindersley, 1997)
Kõige ohtlikum inimesele on 10 m pikkune valgehai. Aplalt saaki püüdes ründab ta ujuvat inimest. Tema nelja sentimeetri pikkuste teravate kolmnurksete hammaste eest ei ole pääsu. 5 - 10 m pikkune tiigerhai on nime saanud mitte niivõrd oma kiskjaliku iseloomu, kui just keha ülaosa värvuse tõttu, mis meenutab tiigrit. Vaatamata ülivõimsatele lõugadele ja suurtele teravtele hammastele, toitub tiigerhai tigudest, kalmaaridest ja tillukestest kaladest. Troopikameredes levinud sinihai omapäraks on see, et ta armastab ujuda laevade ümber ja neid ookeanis päevade kaupa saata. Ta ootab toidupalu, mis laevalt alla heidetakse. Nii mõnigi sukelduja on ujunud hiidhai ümber, mõõtnud rahulikult tema suurust, hoidnud kinni tema sabauimest ja teinud veealust sõitu. Inglased on andnud hiidhaile pika omapärase nime - veepinnal päikese käes soojendav hai. Hiidhaid püütakse, sest ta liha on söödav ja maksast saadakse kalaõli. MÕRTSUKHAI
· Kõrgetel arktilistel laiustel, ning õistaimed, sügavamal pruun- ujujääde piirkonnas on litoraal ja kõige sügavamaid nõrga praktiliselt taimedeta ja alles 4-5 m valgusega alasid asustavad sügavusel ülemises sublitoraalis punavetikad. esineb üksikuid pruunvetika · Makrofütobentose meredes põõsaid. Troopikameredes on moodustavad 3 suurt vetikarühma: litoraal ja ülemine sublitoraal punavetikad, pruunvetikad, samuti enamasti taimedeta (liiga rohevetikad. kuum põhi ja vesi, samuti liiga · intensiivne valgus. · Soolsus promillides. Soolsus S · Troopikameredes asub sublitoraali 1000 grammis merevees lahustunud
piiriks on suurtaimestiku leviku alumine piir. Liikide arv sügavusega väheneb. Tegelikult on see maakera erinevates piirkondades väga erinev, mõnedes selgeveelistes ookeani piirkondades maks väärtus 270 m , Läänemere Eesti vetes 18-20 m, Eesti lahtedes mõni m. On mõistetav, et sublitoraali enda piires valguse intensiivsus tugevasti varieerub, vastavalt sellele paigutuvad erinevad liigid erinevatel sügavustel, liikidevaheline konkurents on tugev. Troopikameredes asub sublitoraali alumine piir sügavusel, kus merepõhjale ulatub ainult 0,05% - 0,001% pinnale langevast valgusest. Tuleb veel märkida, et kõigis nimetatud sügavusvööndites on vetikaid, mis kinnituvad teistele taimedele (nn. epifüüdid -epiphytic) või mitmesugustele loomadele(epizoic), samuti võivad mõned liigid elada teiste organismide sees (endophytic or endozoic). Käsitlesime vertikaalset levikut, mis on eelkõige tingitud valguse intensiivsusest,
annaabi.ee 
