docstxt/14608793719822.txt
Eesti Vabariigi riigilipu tekkeloole. Olenemata raskest aastate pikkusest näljahädast ja kohutavatest küüditamistest, oleme meie eestlased, jõudnud läbi tugevate tuulte ja raskete tormide, läbi rüüstavate sõdade ja küüditamiste, hoolimata mitmeid sajandeid kestnud võõra maa võimu okupatsioonist Eestis, suutnud hoida seda, mis tollel raskel ajal ühel nurka surutud rahval tegelikult südames oli sinimustvalget trikoloori. Selles lipus peitub aastakümnete ja sadade pikkune töö ja vaev, naer ja nutt. Seal peitub miski seletamatu jõud ja tundmatu emotsioon, mida igakord vaadates sa tead, sa pole üksi. Oma vähese rahvaarvu poolest, oleme me üks tohutult kokkuhoidev ning rõõmus rahvas, kes laulab oma mured naeruks ja naerab halva heaks, sest meie, meie olemegi need üks ja ainus eesti rahvas, rahvas , kelle hinges mõlgub vaid üks - vabadus.
ma tapan ühe kuningapooldaja“. Samal hetkel marssis veretöö paiga poole rojalistide koristusrühm. Anne ei lasknud oma lubadusel kaua oodata, vaid asus kohe asja kallale. Algas äge heitlus sõdurite ja pesunaise vahel. Võitlusmüra meelitas külast uudishimulikke pealt vaatajaid. Pesunaine suutis ära tappa 9 rojalisti enne oma langemist. Samal hetkel kui Anne langes kargas rahva seast välja võõras revolutsionäär. Ta hoidis käes sinise-valge-punase kirjut trikoloori ning ta rind on paljastatud nagu võitleval amatsoonil. Realism- tõearmastus Ülesanne 3 Kõik pildid on teinud Pawel Kucynski www.pawelkuczynski.com Detailirikas ja täpne Tegelased olid enamasti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Esile tuli kriitiline hoiak Elu käsitleti tasakaalustatumalt, rõhutati isiklike kogemuste ja vaatluste vajalikkust, mittevajalik jäeti kõrvale
Tema noorpõlveteos, kreeklaste vabadusvõitluse aineline "Chiose veresaun" sai endale pilkenimeks "maalikunsti veresaun" siin ilmnes selgesti vaen, mida ametliku kunsti pooldajad tundsid iga uudsema mõtte vastu kunstis. 1830. aastal, kui taas revolutsioonilaine üle Prantsusmaa veeres, tähistas Delacroix seda suure revolutsiooni ülistava maaliga "Vabadus viib rahva barrikaadidele". Eugene Delacroix II Vabadust kehastab seal sinivalgepunast trikoloori ja revolutsionääride punast früügia mütsi kandev naine. Delacroix' teosed on rahutud, maalilised ning täis tugevaid tundeid. Liikumismuljet manavad esile lehvivad lipud, ratsude lendlevad lakad, taevas tormavad pilved või suitsujoad ja tuules voogavad rüüd. Tänud ! Viited: http://kunsti.paideyg.ee/romantism/index.htm http://et.wikipedia.org/wiki/Romantism http://et.wikipedia.org/wiki/Eug%C3%A8ne_De http://www.google.ee/imghp?hl=et&tab=wi
a. revolutsiooni maalis Delacroix suurteose ,,Vabadus viib rahva barrikaadidele"- see on revolutsioonilise romantismi kõige eredam teos, kus kajavad julge ja avalik üleskutse ülestõusule ning veendumus selle vääramatusse võitu. Maali hakati kutsuma Prantsuse kunsti Marseljeesiks. Selles teoses ühendas kunstnik reaalse ja sümboolse maailma.Reaalne on tänavavõitlus ja sümboolne naisterahvana kujutatud Vabadus. Maal on pruunides toonides, millest eralduvad erksamalt prantsuse trikoloori värvid 1832.a. külastas kunstnik Alzeeriat ja Marokot. Reisi järelmõjusid leidub Delacroixi hilisemas loomingus. Reis oli kunstniku jaoks tõeline avastus, ta nägi patriarhaalseid kombeid, tugevaid karaktereid, igapäevase elu ilu ja värvikirevust, mida kaasaegses läänes enam ei leidunud. Teda kütkestasid beduiinide jõud ja uljus, Tunise neidude metsik graatsia ja taltsutamatud hobused, kelle karmi võitlust ta maalides hiljem kujutas. Ta oli vaimustuses lõunamaa
puukingad, lühike kuub, · Naiste riietus- pikad püksid, antiikajalik kleit, punane müs, puukingad. Kadusid parukad, lihtne ja sirge soeng · Meeter- veerandmeridiaani kümnemiljondlik osa. · Kilogramm- kuupdetsimeetri vee mass · Päevas 10 h->100 min/h · Revolutsioonikalender- 22.sept 1972. 12 kuud-> 30 päeva. Pariisi vapi kahe värvi (sinise ja punase) vahele õmmeldi kuninga lippu sümboliseeriv valge riba. Seega on prantsuse trikoloori autoriks ei keegi muu kui kindral LA FAYETTE ja selle sõnum on selge: rahvas on oma valitsejatega ühtne.
galeriis lõuendil. Autoriks siis Blumenfeldt. Peale esimest reustareerimist olevat paljud kunstnikud seda kasutanud oma tegemistes, kuna selle väärtus tõusis peale esimest pommitamist, aga kahjus ta siiski hävis lõpuks. Kõige patriootlikum teos kogu galeriis oli minu jaoks Eerik Haameri ,,Mehed kajakatega", kus tagaplaanil oleva mehe jakk on sinine ning esiplaanil mehe müts must ja juuksed valged. Kokku moodustasid need väga tugevasti eristatava sini-must-valge trikoloori ning see hakkab kohe silma. Arvestades, et teos maaliti aastal 1956, on väga imestusväärne, et see teos üldse veel eksisteerib. Lõpetuseks istusime massiivsel India päritolu pingil ning meid pandi sundseisu külaliste päeviku täitmisel. Proua kutsus lähiajal tagasi, kuna pidavat näitust muutma ning peale nii positiivset elamust, on see isegi täitsa mõeldav. Soovitan soojalt seda kohta.
vabaduseiha oli inimestel silme ees ja käega katsutav juba minu sündimise aastal, 1989. aastal. Sel perioodil oli eesti rahva iive positiivne. Meid nimetataksegi ,,laulva revolutsiooni lasteks". Vabadust on eestlane tahtnud selleks, et olla peremees omal maal ja püsida siin aegade lõpuni. Eestlus ja eestlaseks olemine on minu jaoks see, et ka minu põhimõtted ja tegevused toetavad seda olemist. See ei tähenda seda, et kui kutsutakse nn barrikaadidele, lehvitan patrioodina trikoloori igal tänavanurgal või kihutan autoga, millel sini-must-valge lipuke eirates liikluseeskirju kirudes saamatuid liiklejaid. Eestlus on minu meelest oma keele ja kultuuri austamine ja hoidmine. Meid on ainult miljon ja eestlased peaksid hoidma kokku, propageerides oma kultuuri ja hoidma emakeelt. Eesti keel on ilus ja kõlaline keel, samas grammatiliselt raske. Seda enam ta on ainulaadne. Tänapäeva noored ei kipu eriti meie
standardiga. Tema käe all valmisid tol ajal kõikide kasutatavate lippude ja vimplite kavandid. Paljud neist ebaõnnestusid, õnnestunud disainiga lipud on aga kasutusel tänapäevani. Üks Peetri I õnnestumisi oli trikoloor, mille kavandamisel lähtus ta Madalmaade ehk Hollandi lipust. Oli ju Holland tollajal üks tugevamaid mereriike Ühendatud Kuningriigi kõrval. Vene trikoloori värvide järjestus matkib Madalmaade vanimat merelippu 16. sajandist. Tsaar võis lähtuda siin aga ka asjaolust, et värvide järjestuse kaudu eristada oma lippu Hollandi lipust. Vene ajaloolane P.I.Belavenets on püüdnud värvide valikut ja järjekorda põhjendada varasema Vene merelipu olemasoluga. Nimelt olevat esimesele Vene sõjalaevale "Orjol", kui see 1668. aastal
Tema noorpõlveteos, kreeklaste vabadusvõitluse aineline "Chiose veresaun" sai endale pilkenimeks "maalikunsti veresaun" siin ilmnes selgesti vaen, mida ametliku kunsti pooldajad tundsid iga uudsema mõtte vastu kunstis. 1830. aastal, kui taas revolutsioonilaine üle Prantsusmaa veeres, tähistas Delacroix seda suure revolutsiooni ülistava maaliga "Vabadus viib rahva barrikaadidele". Vabadust kehastab seal sinivalgepunast trikoloori ja revolutsionääride punast früügia mütsi kandev naine. Delacroix' teosed on rahutud, maalilised ning täis tugevaid tundeid. Liikumismuljet manavad esile lehvivad lipud, ratsude lendlevad lakad, taevas tormavad pilved või suitsujoad ja tuules voogavad rüüd. Oma tõelise laadi leidis Delacroix pärast PõhjaAafrikas viibimist. Seal nähtud värvikas elulaad, hele päikesepaiste, tugevad valguse ja varju kontrastid, võõrapärased näod ja rõivad kõik leidsid tee ta töödesse
pilkenimeks "maalikunsti veresaun" siin ilmnes selgesti vaen, mida ametliku kunsti pooldajad tundsid iga uudsema mõtte vastu kunstis. 1830. aastal, kui taas revolutsioonilaine üle Prantsusmaa veeres, tähistas Delacroix seda suure revolutsiooni ülistava maaliga "Vabadus viib rahva barrikaadidele". Vabadust kehastab seal sinivalgepunast trikoloori ja revolutsionääride punast früügia mütsi kandev naine. Delacroix. Alzeeria naised Delacroix
23. veebruaril 1918 kuulutati meie lipu lehvides välja juba Eesti Vabariik. Vabadussõja ajal kinnistusid need kolm värvi üha rohkem rahva teadvusesse. Samas on meie lipulugu nagu üks hea põnevusromaan, sest pärast Vabadussõda ei kinnitatud seda ametlikult Eesti sümboliks ning selle saatus polnud sugugi kindel. Avaldati arvamust, et värvikolmiku sümmeetria ei sobi uue riigi sümboliks, kuna meenutab värvide järjestuselt Serbia, Vene ja Saksa trikoloori. Taheti paigutatada lipuvärvid samasuguse šablooni järgi, nagu need olid tollastel Põhjamaadel ja Soomel. Eesti rahval jätkus jaksu käia omapead ning teha nii, nagu näis loomulikum ja oli saanud tavaks, mitte võtta eeskujuks mõne teise riigi rahvussümbolite kujundust. Eriti ägedalt seisid lipu muutmisele vastu kirjamees Karl August Hindrey ja Eesti Vabadussõja kangelane, kontradmiral Johan Pitka
Itaalias ei armastata väga kiirtoitu, pigem on populaarne haarata kohvikust või maanteeäärsest autogrillist võileib, mis kannab nime toast. Itaalias ei ole musta leiba, nagu meil, ometi on leival Itaalia köögis oluline koht. 1. Pitsa Pitsa, nagu seda kogu maailmas mõistetakse (ümmargune, punane ja juustuga kaetud) mõeldi välja Itaalias 19. sajandi lõpul (Joonis 1). 1899. aastal esitles don Raffaele Esposito, kuulsa Napoli söögikoha Brandi omanik, klientidele isamaalise trikoloori söödavat versiooni (punase 4 tomati, valge mozzarella ja rohelise basiilikuga pitsa), mis oli valmistatud Itaalia kuninganna Margherita di Savoia auks. Kuninganna ise hindas rooga väga kõrgelt ja sellest ajast peale kannab see pitsa nime - Margherita. Pitsat tuleb valmistada puudega köetavas ahjus, mis kuumutatakse 400 kraadini. Klassikalisi
Kuningriik pidi saama konstitutsiooni ja poliitiliseks reziimiks konstitutsiooniline monarhia. hiljem oli Napoléoni õukonnakunstnik; peale Napoleoni langust elas surmani Belgias 10 La Fayette [la fai´jett], Marie Joseph Paul Yves Roch Gilbert Mottier, marquis de (1757-1834) osales Ameerika Iseseisvussõjas, USA rahvuskangelane (tema monument on Valge Maja taga), Generaalstaatides esindas aadlit; liitus vabatahtlikult Rahvuskoguga; Rahvuskaardi rajaja; trikoloori autor; konstitutsioonile monarhia pooldaja; Föjaanide Klubi asutaja; peale Louis XVI põgenemiskatset andis käsu tulistada kuninga tagandamist nõudvate demonstrantide pihta; tagandas end seejärel Rahvuskaardi juhi kohalt; kandideeris peale Bailly tagasiastumist meeri kohale, kuid jäi alla Pétionile; alanud sõjas Austriaga andis end vabatahtlikult vaenlasele vangi; vabastati Napoléoni nõudel; kõrges eas osales 1830.a. Juulirevolutsioonis 11
Kuningriik pidi saama konstitutsiooni ja poliitiliseks režiimiks – konstitutsiooniline monarhia. hiljem oli Napoléoni õukonnakunstnik; peale Napoleoni langust elas surmani Belgias 10 La Fayette [la fai´jett], Marie Joseph Paul Yves Roch Gilbert Mottier, marquis de (1757-1834) – osales Ameerika Iseseisvussõjas, USA rahvuskangelane (tema monument on Valge Maja taga), Generaalstaatides esindas aadlit; liitus vabatahtlikult Rahvuskoguga; Rahvuskaardi rajaja; trikoloori autor; konstitutsioonile monarhia pooldaja; Föjaanide Klubi asutaja; peale Louis XVI põgenemiskatset andis käsu tulistada kuninga tagandamist nõudvate demonstrantide pihta; tagandas end seejärel Rahvuskaardi juhi kohalt; kandideeris peale Bailly tagasiastumist meeri kohale, kuid jäi alla Pétionile; alanud sõjas Austriaga andis end vabatahtlikult vaenlasele vangi; vabastati Napoléoni nõudel; kõrges eas osales 1830.a. Juulirevolutsioonis 11
Brüderlich mit Herz und Hand! Einigkeit und Recht und Freiheit Find des Glückes Unterpsand. Blüch im Glanze dieses Glückes, Blühe, deutsches Vaterland! 5 2.2 Saksamaa lipp Saksamaa lipu värvid on: must, punane ja kuldne. Must, punane ja kuldne trikoloor esimest korda ilmus 19. Sajandi esimesel poolel revolutsiooni käigus. Vähe olnud Frankfurti parlament kinnitas trikoloori kui ühendatud Saksamaa demokraatliku riigi lipuks. Saksamaa lipul pole alati kasutatud musta, punast ja kollast värvi. Pärast AustroPrussianite sõda Prussianid valitsesid Põhja - Saksamaa konfedöratsiooni ja võtsid musta, valge ja punase trikoloori enda lipule. See lipp hiljem tuli Saksamaa impeeriumi lipuks. Must, punane, kollane ja must, valge ja punane lipp on mänginud tähtsat rolli Saksamaa ajaloos ja neil on olnud mitmeid tähendusi. Saksamaa lipp tuli sõjast Napoleoni vastu
Muinsuskaitsjad nõudsid tagasi ajaloolisi kohanimesid, korrastasid kalmistuid, astusid välja murdekeelte ja rahvuslike tavade kaitseks. EMS kuulutas 22. veebruar 1988 välja mälestuste suurkogumise. Muinsuskaitsepäevadel 7. veebruar 1988 toodi esimest korda telesaatesse sinimustvalge lipp Vahur Kersna intervjuus Mati Talvikuga, kuid hiljem kästi see siiski välja monteerida. EMS pooldas omariikluse taastamist. Muinsuskaitseseltsi logo oli trikoloori värvides. 2. juunil 1988 toimunud EMS volikogu istungil võeti vastu radikaalne deklaratsioon sinimustvalge kui rahvusvärvide kohta. Dokument saadeti ENSV Ülemnõukogule ja Loomeliitude Kultuurinõukogule ning avaldati eesti ja vene keeles. Deklaratsioon mõjus, sest 14. juuni Rahva Hääles teatati Ülemnõukogu Presiidiumi istungist, kus rahvusvärvide küsimust arutati. Otsustati tunnistada ajalooliselt kujunenud värvikombinatsiooni ja loobuda ENSV punalipust. 17
Tema noorpõlveteos, kreeklaste vabadusvõitluse aineline "Chiose veresaun" sai endale pilkenimeks "maalikunsti veresaun" siin ilmnes selgesti vaen, mida ametliku kunsti pooldajad tundsid iga uudsema mõtte vastu kunstis. 1830. aastal, kui taas revolutsioonilaine üle Prantsusmaa veeres, tähistas Delacroix seda suure revolutsiooni ülistava maaliga "Vabadus viib rahva barrikaadidele". Vabadust kehastab seal sini valgepunast trikoloori ja revolutsionääride punast früügia mütsi kandev naine. Delacroix' teosed on rahutud, maalilised ning täis tugevaid tundeid. Liikumismuljet manavad esile lehvivad lipud, ratsude lendlevad lakad, taevas tormavad pilved või suitsujoad ja tuules voogavad rüüd. Oma tõelise laadi leidis Delacroix pärast PõhjaAafrikas viibimist. Seal nähtud värvikas elulaad, hele päikesepaiste, tugevad valguse ja varju kontrastid, võõrapärased näod ja rõivad kõik leidsid tee ta töödesse
Sel lipul oli kolm horisontaalset riba: valge, sinine ja punane. Sinisel ribal oli vapi kujutis. 1858. aastal kinnitas keiser Aleksander II uue riigilipu. Ka see koosnes kolmest erinevat värvi ribast: sedakorda mustast, kollasest (kuldsest) ja hõbedasest (valgest). Need värvid langesid kokku tollase riigivapi värvidega: must kotkas kollasel (kuldsel) väljal ja valge ratsanik Moskva vürstiriigi vapil. Niimoodi hakati Venemaal võrdselt kasutama mõlemat trikoloori. Ent juba 1883. aastal nõudis keiser Aleksander III, et erilistel puhkudel kasutataks eranditult valge-sini-punast riigilippu. Nii jäi see nõukogude võimu tulekuni 1917. aastal. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist valge-sini-punane riigilipp taastati. Valge värv sümboliseerib rahu, isamaad, õilsust, sinine usku ja ustavust, punane mehisust, võitlust kodumaa eest vere hinnaga. Venemaa vapist on teada, et XV sajandil oli Moskva suurvürstiriigi sümboliks Moskva
demonstreerimisele: 1910. a. VII laulupeo eelõhtul ehiti Tallinnas maju rahvuslike lippudega, kuid kohe tuli võimuesindajatelt karm käsk lipud maha võtta; 1912. aastal heisati " Estonia " seltsi maja katusele sini-must-valge lipp, aga sellest teada saanud kuberner Korostovets karistas tagantjärgi kohalikku jaoskonnaülevaatajat. Järgnev kümnend andis eesti rahvale kauaoodatud võimaluse võõrvõimust vabanemiseks ning iseseisvuse saavutamiseks. Eriti olulised olid meie trikoloori ajaloos 1917. ja 1918. aasta. Esimeseks tähtsündmuseks sai 26. märtsil 1917. aastal toimunud suur eestlaste meeleavaldus ja rongkäik Petrogradis, kus nõuti Eestile autonoomiat Vene riigi koosseisus. Väljaastumisele avaldas mõju loendamatu hulk sini-must-valgeid lippe, mis olid tunnistajate sõnul rahvast koondavaks ning organiseerivaks asjaoluks. Nii muutusid rahvusvärvid eestlaste taotluste sümboliks. 24. veebruaril 1918
lipu avalikule demonstreerimisele: 1910. a. VII laulupeo eelõhtul ehiti Tallinnas maju rahvuslike lippudega, kuid kohe tuli võimuesindajatelt karm käsk lipud maha võtta; 1912. aastal heisati " Estonia " seltsi maja katusele sini-must-valge lipp, aga sellest teada saanud kuberner Korostovets karistas tagantjärgi kohalikku jaoskonnaülevaatajat. Järgnev kümnend andis eesti rahvale kauaoodatud võimaluse võõrvõimust vabanemiseks ning iseseisvuse saavutamiseks. Eriti olulised olid meie trikoloori ajaloos 1917. ja 1918. aasta. Esimeseks tähtsündmuseks sai 26. märtsil 1917. aastal toimunud suur eestlaste meeleavaldus ja rongkäik Petrogradis, kus nõuti Eestile autonoomiat Vene riigi koosseisus. Väljaastumisele avaldas mõju loendamatu hulk sini-must-valgeid lippe, mis olid tunnistajate sõnul rahvast koondavaks ning organiseerivaks asjaoluks. Nii muutusid rahvusvärvid eestlaste taotluste sümboliks. 24. veebruaril 1918. aastal kuulutati sini-must-valgete lippude lehvides välja
kajastab juulirevulutsiooni, mille tulemusel kukutati troonilt viimane bourbonude dünastia otseliini esindaja charles 10 ning võmule tuli louis philippe d'orleans, tõstis ausse trikoloori,maal on prantsuse sümbol, pildil on kundtnik ka ise(müts, püss).Victor hugo picasso 1881-1973 naine lehvikuga(ermitaaz)1909 iseloomulik picasso kubistlikule perioodile. madame vigee-leburn 1755-1842(louvre) atoportree tütrega
Juuni Jeltsin saab Venemaa presidendiks Juuni lõpeb NL-i vägede lahkumine Ungarist ja T?ehhoslovakkiast juuli NL-USA läbirääkimised strateegilise relvastuse vähendamise üle jõuavad lõpule 19.-21. august Riigipöördekatse NL-is (augustiput?), algab NL lagunemine 20. august Taastatakse Eesti Vabariik. 6. september NL tunnustab Balti riikide riiklikku iseseisvust 17. september Eesti Vabariik võetakse ÜRO-sse 21. detsember NSVL'i laialisaatmine, Jeltsin laseb Kremlis vene trikoloori hõisata 25. detsember Gorbatsov loobub NL presidendi ametist; NL laguneb -------------------------------------------------------------------------------- 1992 Maastrichti lepingud: eurointegratsiooni süvendamine, suund ühtse raha (euro) kasutusele võtmisele 20. juuni Eesti läheb üle oma rahale. 28. juuni Rahvahääletusel võetakse vastu EV põhiseadus 20. september Toimuvad presidendi ja Riigikogu valimised. 5. oktoober Riigikogu alustab tegevust
aastal. Euroopa mässulainele eelnes 1825.a. Venemaal toimunud dekabristide ületõus(vt. ka § 86 – Vene impeerium 19. sajandil) - liberaalse aadli (Napoleoni vastu sõdinud noored ohvitserid) katse kehtestada Venemaal konstitutsiooniline monarhia, mis aga karmilt maha suruti 2) 1. 1830.aasta mässulaine (vt. õpik III, lk.167) 1.1. Juulirevolutsioon Prantsusmaal: 27. juuli öösel tuli rahvas tänavatele ja asus trikoloori all ehitama barrikaade. 28. juulil oli Pariisi kesklinn relvastatud ülestõusnute ja rahvuskaardi käes. 29. juuli läks osa kuninga vägesid rahva poole üle ning Charles X põgenes Inglismaale. Tänavatel mässav rahvas oli valdavalt vabariiklikult meelestatud. Seadusandlikkusse Korpusesse valitud saadikud pooldasid aga valdavalt liberaalset kuningriiki. Kuni rahvas oli barrikaadidel, moodustasid saadikud Ajutise Valitsuse, ja kutsusid kuningaks Orléans’i hertsogi Louis Philippe’i
Moe liikumisele lihtsuse suunas andis hoogu juurde revolutsioon. Revolutsioon kaotas oma teelt siidi, sameti ja brokaadi ning vabastas naised tülikatest detailidest nagu korsetid, panjeed, kõrged puuderdatud parukad, kõrged kontsad, ilumärgid ja lehvid. Maanaise rõivastusse kuulus nüüd pihik, taljesse töödeldud jakk ja lopsakas 44 kroogitud seelik, sageli Prantsuse trikoloori värvides. Vabariiki pooldavate naiste rõivastuseks sai valge kleit, sügavsinine redingotjakk ning punasevalgetriibuline krae. Rojalistid riietusid seevastu musta. Meeste riietus: 18.sajandi mees kandis vesti ja põlvpükse. Vest oli meeste kõige dekoratiivsem rõivaese, mille materjaliks oli damast, atlass või samet. Tolleaegsel vestil olid taskud ja pikad varrukad, kuld, hõbe, või emailnööbid ning lilli, loomi ja maastikke kujutav maitsekas tikand
Moe liikumisele lihtsuse suunas andis hoogu juurde revolutsioon. Revolutsioon kaotas oma teelt siidi, sameti ja brokaadi ning vabastas naised tülikatest detailidest nagu korsetid, panjeed, kõrged puuderdatud parukad, kõrged kontsad, ilumärgid ja lehvid. Maanaise rõivastusse kuulus nüüd pihik, taljesse töödeldud jakk ja lopsakas 44 kroogitud seelik, sageli Prantsuse trikoloori värvides. Vabariiki pooldavate naiste rõivastuseks sai valge kleit, sügavsinine redingotjakk ning punasevalgetriibuline krae. Rojalistid riietusid seevastu musta. Meeste riietus: 18.sajandi mees kandis vesti ja põlvpükse. Vest oli meeste kõige dekoratiivsem rõivaese, mille materjaliks oli damast, atlass või samet. Tolleaegsel vestil olid taskud ja pikad varrukad, kuld, hõbe, või emailnööbid ning lilli, loomi ja maastikke kujutav maitsekas tikand
Päiksepaisteline täiskevadine päev. Taamalt kostub orkestrimuusikat. Muruplatsi peal (piiritletud alal) on toolid ja lauad, mida lava tagant käib teenindamas kelner. Laua ääres istuvad 21-aastane Ogarjov ja 22-aastane Sazonov. 22-aastane Herzen kuulub samuti seltskonna juurde, aga seisab eemal ja sööb lusikaga jäätist. Neljas noormees, 21-aastane Stankevits, kelle isikut me kohe ei identifitseeri, lamab murul, ilmselt magades, müts näol. Sazonovil ja Ogarjovil on kaelas Prantsuse trikoloori värvides ise õmmeldud kaelarätid. Sazonovil on peas ka barett. Ljubov ja Varvara ilmuvad aeglaselt jalutades vaatevälja koos rikka umbes 50-aastase lese proua Beyeriga. HERZEN: Mis sellel pildil valesti on? VARVARA: Varenka on kihlatud ühe ratsaväeohvitseriga... Nikolai Djakov on ta nimi. See mees on nii arg, ei suuda koera kah eemale peletada ma ei kujuta
annaabi.ee 
