Hereetilised õpetused ning nende mõju kristluse arengule antiik- ja varakeskajal
kujutlusvõimele nagu näo või käte või ükskõik mille kehalise ilu või nagu mõtte või
teaduse ilu või nagu ilu, mille asupaik on milleski muus kui ta ise, olu see siis elusolend
või maa või taevas või ükskõik mis muu; ta näeb seda absoluutsena, ainult iseeneses
eksisteerivana, ainulaadsena, igavesena.1 Sellel ideel ,,Ilu" peetakse olevat palju ühiseid
jooni sellega, mida paljud nimetavad ,,Jumalaks". Kuid vaatamata nende
tranststendentsusele, tuli neid ideid leida inimese mõistusest.2
Teljeajastu uutes ideoloogiates valitses üldine nõusolek sellest, et inimelus sisaldub
ülimalt oluline transtsendentne element. Kuigi seda transtsendentsust tõlgendasid
erinevad mõtlejad erinevalt, oldi ühel meelel selle keskses tähtsuses inimolendite arengus
ja varasemaid mütoloogiaid täielikult üle parda heitmata tõlgendasid nad neid ümber 3.
Samaaegselt toimus ka Iisraeli prohvetite endi traditsioonide kujundamine.