ka Eesti tööstusesse. Seniseks peamiseks tuluallikaks kujunenud pudelitootmist tuli oluliselt vähendada, kuna pudeleid vajavad tööstusharud ise vaevlesid majandusraskustes ja nõudlus langes. Kriisi süvenedes algas tööliste koondamine. Klaasivabrik jätkas väiksemate tööseisakutega tegutsemist kuni 1933. aasta. novembrini. Jätkus tootmise kärped ja tööliste koondamised. Majanduskriis tõi esile Meleski klaasivabriku nõrgad küljed, eeskätt asukohast ja transpordiraskustest tingitud tootmise kalliduse. Teisalt olid vabriku hooned amortiseerunud ja masinad vananenud. Lorup alustas läbirääkimisi aktsiaseltsi Põhja-Lääne Metallurgia, Mehaanika ja Laevaehituse tehastega. Lorup rentis kunagise vabrikuhoone nr. 84, eesmärgiga rajada sinna uus klaasitööstus. Kahtlemata oli Tallinnas, Kopli poolsaare arenevas tööstuspiirkonnas, sadama vahetus läheduses raudteega ühendatud vabrikute kompleksis oluliselt suurem väljavaade
jaan 1917 olid Petrogradi töölised korraldanud ülelinnalise tööseisaku mälestamaks 1905 verise pühapäeva ohvreid. Veebruarirevolutsioon sai alata 23.veebr 1917, katkestasid töö ühe korraga mitmete Petr suuremate tööstusettevõtete töölised, ka nt Putilovi tehas. Töölised tulid tänavatele, nõudes toitlusolukorra parandamist, leiba, levis kuulujutt, justkui oleks Petrogradi toiduvarud jäänud imepisikeseks. Tegelikkus nii hull ei olnud. Pealinna ikkagi varustati hoolimata transpordiraskustest. Pole teada, kas levisid stiihiliselt või oli tegemist kuulujuttude teadliku, tahtliku levitamisega, ilmselt oli mõlemaid. Tuldi tänavatele loosungiga „Leiba!“, taheti vältida näljahäda. Varasemad streigid oli väiksemad ja lühemad, 23.veebr streik levis plahvatuslikult, muutus ülelinnaliseks, liitusid äriteenijad, riigiteenistujad, raudteelased, sideametnikud, kooliõpetajad, ajakirjanikud jne, kõik streikisid. Algasid rahvakogunemised, demonstratsioonid,
annaabi.ee 
