Eesti loomastik Allikas: Vikipeedia Eesti loomastik ehk Eesti fauna on üldmõiste, mis hõlmab endas Eestis looduslikult elavaid, juhukülalisena Eestisse sattuvaid ja inimese poolt koduloomadena peetavaid loomi. Käesolev artikkel keskendub neist kahele esimesele. · Eesti zoogeograafiline kuuluvus Üldiselt on Eesti üleminekualaks Lääne-palearktilise ja Ida-palearktilise subregiooni vahel. Loomastikus on valdavad transpalearktilise, ka holarktilise, Eurosiberi ja Euroopa levikuga liigid. Merefauna järgi (Läänemeri) kuulub Eesti Ida-Atlandi boreaalsesse subregiooni. Siseveekogude fauna põhjal kuulub Eesti Palearktilise regiooni Vahemere subregiooni Balti provintsi. Eesti on oma asukoha tõttu väga paljude liikide levila piiril (enamasti põhja- või läänepiiril) mistõttu põhja-, lääne-, ja idapoolsete naaberaladega võrreldes on siinne fauna suhteliselt liigirikkam. Eesti fauna koostis
jääpaisjärve staadiumis), praegu kujutavad nad endast jäänukasurkondi. Üsna rohkesti on ka Ponto-Kaspia fauna riimvee- ja mereliike (nad on Läänemerre jõudnud erineval ajal ja viisil) ning kaugete merede hilistulnukaid. Selgrootute faunas on kindlas ülekaalus boreaalsele kliimavöötmele ainuomased liigid – kõrg- ja panboreaalsed liigid. Merevormide hulgas on kõige rohkem idaatlantilise ja amfiatlantilise (mõlemal pool Atlandi ookeani paikneva levilaga) ning mageveevormide seas transpalearktilise ja holarktilise levilaga liike. Madalamates kohtades on ülekaalus boreaalse merelise karbiliigi – balti lamekarbi kooslus ja sügavamates kohtades arktiliste vähkide – riimveeliste ja tavalise harjaslabalase ning merelise kooslused. Mageveekooslused asustavad põhiliselt kõikuva soolsusega madalaveeliste taimestikurikaste lahtede(näiteks Matsalu ja Haapsalu lahe) siseosi. Mageveeselgrootud:
annaabi.ee 
