Äärmiselt tähtis postmodernistlik tunnus on ajaloo ja fantaasia segu. See on ilmselt kõige silmatorkavam joon, mis läbib tervet teost. Raamat räägib rünnakust Dresdeni linnale, kust nii peategelane Billy kui ka raamatu autor omal ajal eluga pääses. Romaan kirjeldab Billy elulugu, kuid ületab nii mõningaidki reaalsuse piire. Teoses räägitakse pidevalt Tralfamadore planeedist ja selle elanikest, tralfamadoorlastest. Nii nagu Billy teeb rändeid ajas, rändab ta ka Maalt Tralfamadorele ja vastupidi. Ta sattus Traflamadore loomaaeda, kus teda kohalikele näidati. Planeedi põliselanikud huvitusid tema kehast üksikasjalikult. Inimene ja tema elu näis neile hoopis omanäolisena ning nad tahtsid sellega tutvust teha. Vonneguti romaani on suhteliselt keeruline jälgida, kuna see on üsna fragmentaarne, katkendlik. See pole kirjutatud tavalises vormis nagu muinasjutu raamatud või midagi sellist.
nende riided käisid samal ajal läbi gaasikambrist, et baktereid hävitada - lendas ajas tagasi, kui oli imik ja ema teda vannitas ning ta rõõmus beebi oli, järgmisel hetkel oli keskealine optik, kes mängis golfi, kui päike pilve taha läks hakkas tal pea ringi käima ja toimus jälle ajaränne, milles sattus ta nüüd taldrikule, mis lendas Tralfamadore poole - lk 71 viimane lõik ,,vaba tahe" 5 - teel Tralfamadorele palus raamatut, mida ajaviiteks lugeda, luges mingit inglise raamatut ja uuris ka tralfamadoorlaste omi - tegi jälle ajarände, kus oli tagasi 12-aastane, vanematega Läänes reisil, külastasid kanjonit, Carlsbandi koopaid - järgnes uues ajaränne, taas sõtta, kus oli taas täipunktis, riided olid nüüd loomadest puhtad, kuid siiski mustad, tema palitu oli üles sulanud, oli talle väga väike, teised naersid ta üle
annaabi.ee 
