Arengusuundi Euroopa muusikaelus 20.sajandi esimesel poolel
"Aphrodite triumf" (1953) koosneb hümnidest Kreeka armastusjumalanna ülistuseks. Muusiak
tugineb Catulluse, Sappho ja Kreeka tragöödiameistri Euripidese värssidele.
Kuigi "Carmina burana", "Catulli carmina" ja "Aphrodite triumf" olid heliloojal mõeldud
kantaadi ja balleti kombinatsioonina, esitatakse neid täanpäeval tavaliselt ilma lavalise liikumiseta.
Ooperid moodustavad Orffi teoste teise suurema rühma. Ooperites "Kuu" (1939) ja "Tark naine"
(1943) lähtub ta saksa laulumängu tradistioonist.
Kolmes lavateoses, Sophoklese-ainelistes ooperites "Antigone" (1949), "Türann Oidipus" (1959)
ja "Prometheuses" (1967), püüdis Orff taaselustada antiiktragöödiat: kujundas analoogselt
dialooge, kõnetekste ja kooristseene.